Reisikiri minevikust

PATRIOTISM: Ukraina rahvusvärvides tank ANTTI KOPLISTE

PATRIOTISM: Ukraina rahvusvärvides tank
ANTTI KOPLISTE

Minu viimane reis Ukrainasse toimus siis, kui Venemaa flirtis USA-ga, Euroopa keetis suppi Gazpromi armust ja Hiina draakon jõi naftat otse voolikust.

Ajad on muutunud, naftahind on nüüd enam kui kaks korda madalam, Ukrainas käib sõda ja Euroopa tulevik on tumedam kui kunagi varem. Draakon lebab kuidagi vaikselt, sööb, aga isu eriti nagu pole.

Kuna ma pole kunagi Valgevenes käinud, siis plaanisin oma teekonna Kiievisse seekord läbi Minski. Nagu kaks kärbest ikkagi. Ma ei ütle, et nii lähebki, aga isiklikult tundub, et Lukašenka loodud NSVL-i teemapark seal ei kesta enam kaua, ja siis oleks ikka pagana kahju, et ei märganud õigel ajal ära käia.

Asjad autosse ja teele

Transiitviisa maksab 21 eurot, korraga võid riigis viibida 48 tundi, pole küll teab mis palju, aga midagi ikka. Mõeldud-tehtud, viisa käes, asjad autosse ja teele!

Teekond diagonaalis läbi Läti on veidi igavavõitu, eriti tühi tundub kagupoolne osa, Latgale. Õnneks näib, et kogu planeedi ekskavaatorid ja teerullid on Lätti lahti lastud, riigi teedel käib vilgas ehitustegevus, slaalom liivakoormate ja masinate vahel hoiab meeled erksana.

Sõit Daugavpilsist edasi piirile on ilma suunaviitadeta, vahepeal tundub, et küllap olen teelt eksinud, siiski ühel hetkel avastan end piiritsoonist. Euroopa Liidu piir Läti poolt vaadatuna, õieti piiriprotseduurid meenutavad küll pigem Vene piiri ületust selle parimate tavade kohaselt.

Ei mäleta, et näiteks Eestist väljudes peaks mingile arusaamatule lipikule passikontrolli ja tolli templeid koguma, mis riigist väljudes on lubatäht, et tõkkepuu kerkiks. Selline süsteem on aastaid kehtinud SRÜ riikidesse sisenemisel – esimene värav, passikontroll ja talong, edasi jälle passikontroll ja tempel talongile, siis tolliformaalsused ja taas tempel talongile. Kui see kõik läbi, siis viimases väravas annad talongi ära ja tõkkepuu kerkib – oled teretulnud!

Kogu see jama ja ühe luugi juurest teise juurde sebimine on parajalt frustreeriv, aga ajapikku halb ununeb ja uuesti mõtled selle peale alles siis, kui mõni ametnik otsustab omal väiklasel moel halva tuju sinu peal välja elada. Seekord oli tujutsemise päev Läti piirivalvuril, kes tsoonis liiklust korraldas. Selline väike Napoleon.

Sisenemine Valgevenesse kulgeb ladusalt, siiski on õues juba pime, kui viimane tõkkepuu kerkib ja suuna Minski peale võtan. Teekond pealinna poole kulgebki pimeduses, tulutult otsin kohta, kus öö mööda saata, ning peagi saab selgeks, et ettevõtlusega on siin, nagu on. Just nagu on, aga väga ikka pole ka.

Tanklaid on hõredalt, söögikohti vaid üksikuid. Kusagil ristmikul 100 km enne Minskit on vähemasti suurem söögimaja, seal on kokk pannidega veidi hullanud ja kogu ruum on paksult suitsu täis. Vesisevõitu supp on siiski abiks ja teekond võib jätkuda. Kaugelt peale keskööd märkan korralikku öömaja tee ääres, rõõm on kahjuks üürike, kui administraator ajalehelt pilku tõstmata tere asemel teatab, et arveldame ainult rublades ja kaardiga maksta ei saa.

Olgu siis nii, rohkem pärima igaks juhuks ei hakka. Öömaja leidsin viimaks ca 30 km kaugusel Minskist asuva suusakeskuse linnakust. Uhke nime Oлимп taha on end peitnud tublisti räsida saanud ühiselamu, aga pererahvas on lahke ja hommikul on minu poolt kingitud sinimustvalge ilusasti riiulis!

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Antti Kopliste

Print Friendly, PDF & Email