Virisemisest pole kasu, tuleb tegutseda (6)


ÄÄREMAA

“Kumba on külale rohkem tarvis, kas külaseltsi või külavanemat?” arutles Karala külaelu arendamise seltsi esimees Kaja Juulik (pildil) Lääne-Saare valla külavanemate ja külaseltside esindajate esimesel kokkusaamisel. 2013. aastal eesti rahva lemmikküla tiitli pälvinud Karala küla seltsi esimehe Kaja Juuliku hinnangul on ideaalvariant selline, kus külavanem juhib külaseltsi ja kuulub ka vallavolikogusse.

Kui küla esindab vaid külavanem, võib ta telefoni või meili teel küll mõned asjad korda ajada, ent küla arenguks ühestki programmist ta raha taotleda ei saa. Teine asi on siis, kui külavanem kuulub külaseltsi.

Ideaalne lahendus, kus külavanem on külaseltsi juhatuses ja kuulub ka volikogusse, on olnud ka meil Karalas. Praegu, tõsi küll, enam mitte. Pole enam ka külavanemat, ent alati ei ole külavanemat ehk vajagi. Kuna meie seltsil on üsna tegus juhatus, saame oma külaasjad aetud. Meie külaselts saab järgmisel aastal 20-aastaseks. Seega arvan, et meil on päris palju kogemusi, kuidas ühel väikesel äärekülal on võimalik toime tulla ja toimida.

Jah, Kuressaarest 40 km kaugusel asuv Karala on tõeline ääreküla, kus ei ole enam midagi – pole isegi poodi. On ainult külaselts.  Kui vaadata laiemat pilti, siis tekivadki külaseltsid sellistesse kohtadesse, kus ei olegi enam midagi. Vallakeskustes, kus teenused olemas ja inimesed ei pea nii palju oma elujärje peale mõtlema kui ääreküla elanikud, külaseltse ei ole.

Miks on äärekülale vaja külaseltsi? Kui elad keskustest kaugel, kaua sa seal ikka virised, et kõik on halb. Ühel hetkel hakkad mõtlema, mida on võimalik teha selle olukorra muutmiseks.

Ise majandada

Teame kõik, et küla arendamiseks on tarvis raha ja selle saamises tuleb kasutada kõiki võimalusi. Meie küla näitel võin öelda, et erinevate projektide abiga ja rahastusallikaid otsides on võimalik päris palju ära teha.

Selle ligemale 20 aasta jooksul olen kirjutanud kümneid ja kümneid projekte, et külasse raha tuua. Ilma oleme jäänud vaid kolme-nelja projekti rahast. Ilmselt on meil siis hästi läinud.

Mäletan, kui 2003. aastal valmis meie küla arengukava. Mäletan ka seda, kuidas selle tegemise eest toona pragada sain, sest kirjutasin sellesse arengukavasse väga suured asjad: tahame külamaja, tahame sadamat korda saada, tahame külasse mustkattega teed, elektrit, internetti. Kõik need asjad, mis sellesse arengukavasse omal ajal pandud said, on praeguseks tehtud. Projektiraha (PRIA külameede 3,2) toel valmis uus külamaja.  Sadam tehti korda, mustkattega teed on nii külas sees kui ka Lümanda ja Karala vahel. Julgesime tol ajal unistada suurelt ja praegu, mil soovitu on teoks tehtud, võime öelda – kõiki neid asju on vaja, et külana püsida ja tegutseda.

Meie järgmine eesmärk see, et kõik need saavutatud asjad toimiksid. Kuidas panna üht külamaja toimima? Meie seltsil käib see täielikult isemajandamise teel. Üürime külamaja erinevateks üritusteks välja ja sellega teenimegi hoone ülalpidamiseks raha. Praegu asi toimib: kulud on väikesed, kuna maja on uus, ja inimesed on meie maja heaperemehelikult kasutanud.

Varem, kui meie seltsil mingi omaosaluse jaoks raha tarvis oli, pidime alati valla poole pöörduma, kuna meil endil raha polnud – seltsi liikmemaksudest saadu vajalikku summat ei katnud. Nüüd võin kinnitada, et sellest ajast, kui meil on külamaja, on külaseltsil ka raha.

Suur pluss on see, et meie külamaja ei ole rendile võetud endine suur mõisahoone või koolimaja, millel on suured majandamiskulud. Saime endale ehitada väikese maja, mida suudame ülal pidada – just see on kogukonnale väga tähtis.

PRIA esindaja sõnul, kes meid kontrollimas käis, on meie Karala üks väheseid külasid, mis suudab oma külamaja ise ülal pidada.  Tänaseks on meie külamaja toiminud kolm aastat, praegu on käsil neljas. Hiljuti oli meil selle aasta 86. üritus. Aga ega me külamaja ole mõeldud ainult ürituste jaoks. Nii näiteks saab seal tegelda näiteks keraamikaga – talvisel ajal tehakse seda igal nädalavahetusel.

Keraamika tegemiseks vajaliku sisseseade jaoks saime PRIA LEADER-meetmest projektirahastuse 2012. aastal. Tänaseks on meil savitööd tegemas käinud ligi 200 inimest üle Saaremaa ja ka mandrilt.

Pean tunnistama, et külamajas keraamikaga tegelemise jaoks raha taotledes ei teadnud ma sellest valdkonnast suurt midagi. Eks ma hakkasin siis pisitasa õppima. Kuna meie küla kolm keraamikut elavad siin ainult suviti, aga kohalikud tahaksid savitööd teha ka talvel, ei jäänud mul muud üle kui endal õpetama hakata. Aga kuidas ma õpetan, kui pole sellekohast paberit? Et seda kitsaskohta kõrvaldada, õpin praegu Kuressaare ametikoolis keraamikat.    

Mina leian, et äärekülas jääd ellu vaid siis, kui teed kõige rohkem tööd iseendaga.

“Püsikud” ja “suvikud”

Ükski küla ei püsiks ega areneks inimesteta – kõige tähtsamad ongi inimesed. Kui meie külas on elanikke valla registri järgi umbes 85, siis külaseltsi kuulub 39 inimest. Kõik seltsi liikmed ei ole meie küla elanikud, on ka inimesi väljastpoolt küla.

Kõik inimesed on erinevad, nende suhtumine on erinev ja kõik ei tahagi külaellu panustada. See on ka loogiline – on ju iga inimese jaoks esmatähtis oma pere ja see, et omaenda materiaalsed vajadused saaksid rahuldatud.

Meie kui ääreküla üks suur murekoht on see, et meil ei jätku noori, kes külaelu arendamisele kaasa aitaksid.

Suur pluss on aga see, et meil on lisaks nn püsikutele “suvikud”. “Suvikud” ehk suveelanikud toimetavad suvel, neil on kõrgem haridustase ja suurem rahakott. “Püsikud” ehk püsielanikud toimetavad siin aastaringselt, nende poolt on töökäed.

Oleme saanud oma asjad aetud nii, et kui on vaja raha, siis pöördume pigem suveelanike poole, kui on vaja aga tööd teha, teevad seda vabatahtliku tööna kohalikud. Oluline on tunda oma küla inimesi ja teada, millist ametit nad peavad – nende oskused võivad kogukonna jaoks väga vajalikuks osutuda. Kui tänu meie “suvikutest” keraamikutele saime käima lükata oma külamaja keraamikaringi, siis oma küla lipu saime samuti tänu oma küla inimesele. Kui ühe uue külaelaniku juurde meie elu ja tegemisi tutvustama läksin ja rääkisin, et tahame külale teha uut lippu, selgus, et olin sattunud just õige inimese juurde, kes trükibki lippe. Olgu siinkohal öeldud, et küla viimane suurem tegu oli uute lipumastide püstitamine külamaja juurde.

Oktoobri algul toimus Saaremaa saama- ja saunapäev ning üks joogatreenerist külaelanik oli kohe lahkesti nõus oma oskusi näitama ja inimesi tundi võtma.

Kõiki neid erinevaid valdkondi esindavaid inimesi ei saa muidugi käsukorras sundida, aga hea, kui sul on nippe, kuidas nendeni jõuda, et nad küla heaks oma panuse annaksid. Tean omast käest – need nipid ja oskused tulevad aastatega.

Et küla elaks ja areneks, peavad küla elanikud ise aktiivsed olema – nii nagu enne Lümanda vallas, nii ka nüüd Lääne-Saare vallas. Kui ise järjekindel oled, siis kestab ja areneb ka su küla.

Print Friendly, PDF & Email