Pika tööstaaži saladus peitub kenades lastes (8)

MAIK OLGU ÕIGE: Meeli Targem teab, et toitu tuleb enne lauale kandmist korduvalt maitsta.
IRINA MÄGI

Tänapäeval vahetatakse sageli ametit või töökohta. Viis või kümme aastat ühel kohal püsinud töötajat loetakse firma veteraniks. Siiski leidub ka selliseid inimesi, kes on samas ametis olnud pea pool sajandit.

Muhu põhikooli söökla kokk Meeli Targem on kokaametit pidanud juba 47 aastat. Alustas Piiri sööklas 1. aprillil 1968. 1977. aastal koliti Liivale endisesse pastoraadihoonesse. Praegune Muhu põhikooli söökla on seega juba kolmas maja, kus Meeli on Muhu lastele kõhutäidet pakkunud.

Omal ajal hinnati toitu rammususe järgi. “Pekitükid pidid supi peal ujuma, kuid lapsed sõid kõiki asju. Töö oli iseenesest raske – terved lihakehad toodi külmikusse. Need tuli käsitsi ära tükeldada. Vaadake, kui ilus meil nüüd siin on,” viitab Meeli kooli nüüdisaegsele söögisaalile. “Juba see vana maja, kui me Liivale kolisime, oli hoopis parem. Kuid seal oli nii viltune põrand, et vesi jooksis kõik kuivainelao ukse ette,” meenutab ta endisi olusid.

Tuleb juurde õppida

Meeli tõdeb, et vanasti tohtisid lapsed tööd teha: pesid nõusid ja koorisid näiteks kartuleid. “Mitte et me nüüd ise hakkama ei saaks, oleme ju köögis kolmekesi ja masinaid on igasuguseid, aga laps võiks ikka töötegemist õppida. Tänapäeval tohib ta ainult telefoni näppida,” räägib Meeli, pidades töökasvatust vajalikuks ka praegusel ajal.

Õpilasi jääb koolis tema sõnul aina vähemaks. “Piiril oli üle kahesaja, nüüd tuleb arvestada 89 lapsega. Kuid võõrast rahvast käib meil ka söömas,” räägib ta söökla klientidest.

Hommikul enne tundide algust pakutakse lastele putru, päeval on kaks söögivahetundi ja kella kahest kaetakse pikapäevarühmale veel kord laud.

“Lastega on kena olla. Paljud lapsevanemad räägivad alul, et tema laps ei söö neid ja neid toite – mis jutt see on! Kooli lõpuks on kõik sööma hakanud ja vägisi me kedagi ei sunni,” kinnitab Meeli.

Pidevalt tuleb selleski töös endal juurde õppida. “Töövõtteid ja uusi retsepte, katsetame siin igasuguseid asju,” täpsustab ta. Meeli meenutab, kuidas üks teise klassi poiss oli õpetajale öelnud, et kõige parem restoran on ikka nende kooli restoran. Nänniletti nad kooli teinud pole. “Pood siinsamas, las liiguvad natukene, see snäkk rikub söögiisu ära. Ma ise pole hamburgerit suu sisse võtnud, olgu ikka! Ja need liblesalatid… ikka midagi toekamat peab toiduks olema,” on Meeli veendunud.

Kokaameti omandas Meeli Tallinna kaubandustehnikumis. Õppetöö kestis kolm ja pool aastat. Esimesed katsetused tegi ta restoranis Astoria. Pealinna Saaremaalt Kõrkverest pärit naine siiski ei jäänud. “Ma tulin siia Muhusse mehele,” muheleb ta.

Koolivaheaegadel töötas Meeli Kuivastu sööklas. Ega sel ajal Muhus palju söögikohti olnud. Parvlaevad käisid ka harva, seetõttu oli sadamas süüa soovijaid palju.

Ametit vahetama pole Meeli tõtanud. “Viimane pakkumine oli eelmisel aastal hooldekodust. Aga ma jäin endale truuks. Olen siin nii kaua, kui olen. Ma pensionärist inimene, kuhu mul ikka minna on,” arutab ta.

Koolisöökla palk väga suur pole. Suurem tasu on õpilaste kiitus. “Täiskasvanud inimesed tulevad kooli ja küsivad, et tädi Meeli, kas süüa ka saab?”

Kõige vähem armastavad lapsed juurvilju ja rohelisi salateid. Kala pole samuti eriti populaarne, kuigi tegu on Muhu lastega. “Kalarood on ju nii “hirmsad”, hammustavad. Lemmiktoit on makaronid ja supid, kartulipuder ja hakklihakaste on ka popp toit,” räägib Meeli.

Piiril ja ka hiljem Liival korraldati koolimajas igasuguseid spordi- ja muid laagreid mandrikoolidele ning toitlustati suuri spordivõistlusi, näiteks Saaremaa velotuuri.

Toitu peab maitsma

Sööklas käivad lõunat söömas ka kohalike firmade töötajad. “Kui radarit ehitati, oli rahvast palju, ja tee-ehituse ajal samuti. Vabariigi aastapäev on meie teha olnud,” loetleb Meeli töörohkemaid aegu. Viimastel aastatel on klassiekskursioone vähemaks jäänud.

“Seda ei saa öelda, et saarelapsed sööksid rohkem kui mandri omad. Pigem vastupidi – mandrilapsed kiidavad, et nii maitsev, ja küsivad juurde. Eks meie omad, kes tahavad, saavad ka toitu juurde võtta, keeldu pole.”

Mis kontrollidesse puutub, siis nõukaajal oli asi Meeli meelest karmim.

“Venekeelsest sbornikust tuli näpuga järge ajada. Esimesel tööpäeval astus sanepid-jaama kontroll sisse ja nõudis klooriämbrit. Ma siis vastasin, et ma tean, kus kulp on, mis kloori te tahate! Ühekorra pidin kümme rubla trahvi maksma, ma enam ei mäleta, mille eest. Nüüd on ka nõuded, aga kuidagi lihtsam on,” tunnistab staažikas kokk.

Tulevastele koolikokkadele soovitab Meeli teha ise nii palju toite kui võimalik.

“Mitte tellida suurköökidest toitu, mis termostega kohale tuuakse. Siis on see juba jahtunud ja seda pole südamega tehtud,” leiab ta. “Selline toit lastele ei meeldi ja sellest tekib koolitoidu mahategemine. Meie maitseme toitu kümme korda, et maik oleks õige, enne kui lauale kanname.”