Koolitervishoid toob kahjumi (3)

Veel möödunud õppeaastal Aste, Mustjala, Kaali ja Pihtla koolis koolitervishoiuteenust osutanud OÜ Terviseagentuur juhatuse liikme Madis Tiigi sõnul on loobumisotsuse peamine põhjus haigekassa jäigad seisukohad.  

Tervisagentuuri tegevus on üle Eesti koolitervishoiu- ja perearstiteenuse osutamine. Meil on kaheksa perearstikeskust ja veel möödunud aastal osutasime tervishoiuteenust 25 koolis.

Nüüd on meie teenindatavate koolide arv paraku tunduvalt vähenenud, vaatamata sellele, et nõudlus koolitervishoiuteenuse osutajate järele on olemas paljudes maakondades. Üks nõudluse suurenemise põhjuseid on see, et paljud perearstid loobuvad koolide teenindamisest just seetõttu, et selleks nõutakse eraldi tegevusluba juhul, kui koolitervishoiuteenust osutatakse mujal kui perearstikeskuses.

Miks terviseagentuur Aste, Mustjala, Pihtla ja Kaali koolis koolitervishoiuteenust enam ei osuta, on keerulisem teema, kui esmapilgul paista võib. Üritan selle üldjoontes lahti rääkida.

Igale koolile eraldi luba              

Oleme juba mitu aastat vaielnud Eesti haigekassaga sel teemal, kas perearst, kes koolitervishoiuteenust osutab, peab omama veel eraldi koolitervishoiuteenuse osutamise luba või mitte.

Aastaid kehtinud seadus ütleb, et perearstiteenust osutav äriühing võib osutada ka koolitervishoiuteenust. Oleme seda tõlgendanud nii, et üldarstiabi osutaja, kes osutab koolitervishoiuteenust, ei peaks selleks eraldi luba vajama. Loomulikult peab koolitervishoiuteenuse tegevusluba olema sel juhul, kui osutatakse ainult koolitervishoiuteenust, selle vastu ma muidugi ei vaidle.

See, et meil koolitervishoiu tegevusluba puudub, ei ole seni suur probleem olnud ka lepingud allkirjastanud haigekassa jaoks. Niimoodi oli meie tegevus üldiselt aktsepteeritud kuni selle aasta sügiseni.

Praegune probleem on aga tingitud sellest, et haigekassa on öelnud, et ilma koolitervishoiuteenuse osutamise loata ta teenuse rahastamise lepingut ei enam sõlmi.

Miks see terviseagentuuri seisukohalt probleem on? Esiteks, iga kooli – Saaremaa puhul siis Pihtla, Kaali, Aste ja Mustjala kooli – jaoks tuleb võtta eraldi tegevusluba.

Kõigi nende nelja kooli peale oli meil aga vaid üks õde, kuna need koolid on väga väikesed ning õe koormus seal oli ehk mõned tunnid nädalas. Ta sõitis need koolid autoga kord nädala või kahe jooksul läbi ja tegi vajalikud vaktsineerimised-mõõtmised-kaalumised ära. Ajaliselt oli ta neis koolides kohal väga vähe.

Olgugi et maakoolid on väikesed, maksab igaühe tegevusluba 86,28 eurot. Et tervise­agentuur saaks neid Saaremaa koole edasi teenindada, tähendaks see 4x 86,28 eurot. Kuna terviseagentuuri teenindada olid ka mandri koolid, teeks see 25x 86,28 eurot.

Kuid rahaline pool on vaid osa probleemist. Meie arvates võiks ühel tervishoiuteenuse osutajal piisata ühest tegevusloast, mitte ta ei peaks hankima 25 luba sama tegevuse jaoks. Samal loal võiksid siis kajastuda kõik tegevuskohad.

Tegevusloa eest peab tasuma tervishoiuteenuse osutaja, see kulu ei ole arvestatud koolitervishoiu rahastamise sisse.

Kui eelnev jutt lihtsalt ja aritmeetiliselt kokku võtta, siis selleks, et näiteks kümne õpilasega kooli jaoks võetav tegevusluba tagasi teenida, kuluks mitu aastat.

Näiteks Viljandimaal olid meie teenindada väikesed maakoolid, kus õppis alla 20 õpilase. Ühe kooliõpilase kohta makstav pearaha on 2,42 eurot kuus ja kui koolis on vaid kümme õpilast, tähendab see, et teenuse osutaja saab kooli pealt kuus 24,20 eurot. Ja sedagi ei maksta mitte 12 kuu eest aastas, vaid 11 kuu eest. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga töötajale palka maksma 12 kuu eest. Juba siin on “auk”.

Koolitervishoiuteenuse osutamiseks tegevusloa saamise eeldus on see, et on olemas vastava pädevusega inimene ja vastavad ruumid. Ruumide väljaehitamisse ja sisustamisse peaks investeerima kohalik omavalitsus, kellele kool kuulub, mitte tervishoiuteenuse osutaja. Üheski neist neljast Saaremaa koolist spetsiaalseid tervishoiuteenuse osutamise ruume ei ole. Kuna väikeste koolide puhul ei ole ka mõeldav, et need ehitatakse, on vajalikud toimingud (näiteks vaktsineerimised) tehtud ajutiseks kasutamiseks antud ruumis, näiteks klassis või direktori kabinetis .

Vajadusel laienetakse

Need ongi põhjused, miks meil praegustes tingimustes ei ole võimalik väikestes koolides koolitervishoiuteenust osutada ning oleme sunnitud selle tegevuse lõpetama.

Seetõttu ongi meie teenindada jäänud vaid suured koolid (kuhu oleme saanud võtta tegevusloa tänu ruumide olemasolule) erinevates maakondades. Tõsi, mandril on mõni kohalik omavalitsus leidnud raha, et tegevusloa eest maksta ja seetõttu oleme saanud sealses koolis oma tegevust jätkata.

Saare maakonnas jätkame tegevust ainult Saaremaa ühisgümnaasiumis, mis on nii suur, et pearaha katab ära personalikulu, tegevusloa taotlemise ja muud, jooksvad kulud.

Väikeste koolide puhul sai paraku otsustavaks puhtmajanduslik kalkulatsioon: rehkendamine näitas, et maksame koolitervishoiuteenusele aasta-aastalt aina rohkem peale teiste teenuste arvelt. Niimoodi me aga enam jätkata ei saa. Taas kord ei saanud otsustavaks raha, vaid ikka see, et pole ruume, mille peale luba võtta. Oleme mõelnud ka mobiilse lahenduse peale, sest kogemused vaktsiinibussiga on meil olemas.

Kui haigekassa poleks nii järsult oma seisukohti muutnud, oleksime mõelnud teenusega jätkamisele Saare maakonnas. Vajadusel oleksime valmis ka laienema – kogu Saare maakonna katmine koolitervishoiu osas ei oleks meie jaoks probleem.

Ka tööjõu leidmine ei ole ehk ületamatu probleem – seda ametit, mis nõuab mõned tunnid päevas, saaks ehk pidada ka põhitöökoha kõrvalt. Näiteks sobiks see amet inimesele, kes töötab haiglas vahetustega.

Küsimus on aga selles, et kuna teenuse osutaja otsimine ja läbirääkimised on kohaliku omavalitsuse ülesanne, peaks initsiatiiv tulema sealtpoolt. Siis saame arutada, kus on teenuse osutamine mõeldav, milliseid investeeringuid tuleks koolimajadesse teha jne. Kindlasti on see mõtlemise koht.