Vabadusvõitlus alkoholi moodi (4)

vodka1

Kel vaja korralikku saage hea hinnaga, võib otsida portaalis www.saarlane.ee üles kuulutuse, milles kirjutatakse järgmist: “Müüa korralik mootorsaag Husqvarna 440, 1, 8 kW, 41cc. Ostetud juunis, garantii. Müün, kuna ostsin saage energiavõsa projektide jaoks mitu, aga selgub, et pole enam kaineid mehi, kes jaksaks tööd teha. Hetkel on saag lihtsalt üle. Kauplusest letihind 490 eur, minu hind 350 eur.”

Tundub päris mõnus võimalus, nii et kiirustage, seltsimehed saetud. Huvitava momendina võib tähele panna, et see võimalus on meile kätte mängitud vana hea alkoholi poolt. Aga teistpidi polegi see nii harv näide sellest, kuidas alkoholism on me maal natuke ülekäte läinud ja põhjustab igasuguseid jamasid.

Gigantide heitlus

Ju pigem noist muremõtteist inspireerituna on meie tervise- ja tööminister Ossinovski esitanud rea ettepanekuid alkoholi halva mõju ohjeldamiseks. Seal on niisuguseid, nagu alkoholi telereklaami näitamine alles alates kella kümnest õhtul, alkoholi välireklaami ülepea keelamine, poes müüdava alkoholi eraldamine muust kaubast vaheseinaga, alkoholi mittemüümine tanklates ja muid majanduslikke enesevigastusi.

Kuna kõik, mis ette on pandud, kahjustab üht või teist ettevõtjat, pole ootamatu, et ettepanekuile vastu vaieldakse. Ning kuna ettepanekud on esitatud ministeeriumi tasemel, pole ka ootamatu, et neid kaitstakse. Nii ongi meil käes täiemõõduline gigantide heitlus, millesse küllap ei ole erilist mõtet sekkuda. Aga nagu Saaremaa ralli puhul, ei keela keegi kaasa elamast, olgugi sekkumine nii mõttetu, kui ta on.

Tundub, et üks olulisi vaidluse kohti on käsuelu ja vabaduse vastandumine. Umbes nii, et kui me kehtestaksime absoluutse alkoholitarbimiskeelu ähvardusega pista tarvitaja koos järeltulijatega kolmeks põlvkonnaks pokri, jääks alkoprobleeme ilmselt drastiliselt vähemaks, aga samas oleksime drastiliselt rohkem Põhja-Korea moodi. Teistpidi, kui millalgi peaks selguma, et absoluutse vabaduse saanud inimesed käituvad vastutustundlikult, ettemõtlevalt ja teistega arvestavalt, siis just praegu on selle selgumiseks väga hea hetk – samas ei tahaks nagu proovida, sest äkki läheb ikkagi valesti.

Ent sõnastagem pealegi lõpuks tänane küsimus. Kas võitlus alkoprobleemidega õigustab tarbijate tahtevabaduse ja ettevõtjate tegutsemisvabaduse piiramist? Noh ja kui juba niisugune filosoofiline raketirünnak ette võetud sai, võib vist koguni mõisteid täpsustada.

Täiendavate reeglite kehtestamine, antud juhul siis alkoholimüügi ja -reklaami piiramine, on üks inimese kaasasündinud refleksidest, millega probleemidele reageerida. Teine, pisut vähem intuitiivne, on sättida asjad nii, et kahe vastastikku probleemse seltskonna eesmärgid saaksid enam-vähem samasuunaliseks, nii et vastastikest huvidest saaksid ühised. Rida tagumisena pähe tulevaid lahendusi on relvastatud konflikt, minema jalutamine, mikropoliitiliste kuulujuttude levitamine jne. Et tervise- ja tööminister on valinud justament esimese pähetuleva, võib olla märk nigelast läbimõtlemisest, aga võib ka olla lihtsalt kõige efektiivsem. Kes on proovinud probleemseid joodikuid mõjutada minema jalutamise teel või mõnel muul siin loetletud viisil, on kindlasti sama meelt.

Tahe on mõjutatav

Inimese valikuvabadus seisneb antud juhul otsuse tegemises: kas ma nüüd siis joon või ma nüüd siis ei joo. Piirangute vastased panevad ette, et inimene teeb selle otsuse iseendas ja reklaam, joogi asukoht või muu nipet-näpet seda ei mõjuta.

Mööngem siiski ammu teada­olevat: inimese tahe on mõjutatav. Võime vastu rinda taguda ja väita, et me tahe on kõrgem igasugu mõjutusvahenditest, aga ta pole. Tõendiks kõlbab praegu poodides leitava kauba paigutus, praegu reklaamiilmas toimuv ning kõige ilmekamalt valimiskampaaniate tulemuslikkus. Kõik need nähtused on järele proovitud tuhandetes kordustes ja käegakatsutav mõju on just see, mille pärast ettevõtjad ja poliitikud vaevuvad nende teemadega tegelema. Seesamune mõju ei ole muud kui inimese tahte modifitseerimine soovitud suunas. Nii oleme sunnitud möönma, et inimene ei tee oma otsust juua või mitte juua sugugi üksi, vaid arvukas huviliste seltskonnas, kes viibivad kohal salaja, ent mõjusalt.

Hullemgi veel. Alkoholismi võib nimetada tahte haiguseks ning jätta subjekt kahekesi omaenda vigastatud tahtega on selgelt möödapanek.

Otsustamisvõime sõltuvust silma alla sattuvast tunnistavad ka edukad tahteatleedid. Produktiivsusässade loodud ja viljeldavad meetodid tööaja võimalikult efektiivseks kasutamiseks nõuavad, et lühikeste kontsentreeritud tööhoogude ajaks oleks kõikvõimalikud välised segajad kuhugi ära viidud või pandud. Nii ei kulu töötamiseks vajalikku jõudu vaateväljas oleva blokeerimisele ning enese veenmisele, et see pole üldse mingi kiusatus. Siit saab maru lihtsasti tõmmata paralleeli: kes tahab vähem juua, peaks oma visuaalsest keskkonnast alkoholi eemaldama. Kuidas aga eemaldada oma keskkonnast midagi, mida kaupmehed üksteise võidu sinna sisse pressivad?

Nõnda tundub õigustatud inimestele mõningate piirangutega appi tulla. Vähemasti kui ainus laual olev teema on jooja vaba tahe. Aga võtkem kaupmeeste majanduslikud huvid kah laua alt välja ja vaadakem, kas läheb keerulisemaks.

Pudelikujuline auk

Alkoholi tootmise, edasimüümise ja reklaamimisega liigub majanduses summa, mis on üldjoontes teada. Vastavast rahast osasaajad muretsevad muidugi, et kui seda voogu piirata, jäävad nad sellesama piirangu võrra vaesemaks. Ning sealt tuleneb, et nende tegevusvabadust või vähemalt majanduslikke võimalusi on kahjustatud.

Seesuguse kahjustuse olemasolu nõuab aga üht päris küünilist eeldust, et kui majandusest osa alkoholi eemaldada, jääb selle sisse väikese pudeli kujuline auk. Teame näiteks, et väga paljud inimesed ei kogu säästusid, sest lihtsalt ei jagu. Me eeldus näeb ette, et need inimesed ostavad praegu teatud summa eest alkoholi ning pärast piiramist enam ei osta. Veel enam: nad ei osta vabanenud summa eest midagi ja see jääb neile alles. Kui see peaks tõesti nii minema, on praegune olukord väga kole, sest tähendab sisuliselt, et inimeste säästud sööb ei miski muu kui alkohol. Nii oleks viimane aeg piirama asuda, sest inimestel on tegelikult säästusid palju rohkem vaja kui alkoholi – nad lihtsalt ei tule otsusega ise toime, kui uskuda eelpool kirjas olevat. Kui peaks hoopis juhtuma, et nad teevad alkoostu ebaõnnestumisel mingi muu kulutuse, saame hoopis, et väikese pudeli kujuline auk majanduses täidetakse millegi muuga.

See ei ole küll viimane aeg piirama asuda, aga see pole ka teab mis põhjus piiramisest hoiduda. Alko asemel toodetakse, müüakse ja reklaamitakse midagi, mis ei ole kahtlaselt tihti osaline vägivallas, liiklusõnnetustes ja energiavõsa projektide ebaõnnestumises. Niisiis see kolakas, mida ettevõtjad kuulsid, ei ole matusekell, vaid meditatsiooni algust märkiv gong. Peab jälle ümber kombineerima hakkama.

Nii saame kokku, et võitluses alkoholi põhjustatud probleemidega on anarhist-naivistlik lootus tarbija ja kaupmehe sisemisele sunnile teha õiget asja pisut eksitav. Ning parim moodus selle jamaga tegeleda tundubki olevat keelamine ja käskimine. Mis ei tähenda, et igasugune keelamine ja käskimine on teretulnud mistahes olukorras, vaid et läbi mõeldud käsud ja keelud teevad tusa kõrval ka midagi asjalikku, antud juhul näiteks peaksid, juhul kui nad ikka on läbimõeldud, vähendama alkoholi tekitatud probleeme.

Oliver Parrest, Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email