Siis, kui Säärel hoiti tuumarakette… (8)

KASARMU EES: koos teenistuskaaslastega Maanteekülas. Vasakult teine leitnant Juri Kopljakov.
ERAKOGU

Sõrve poolsaare tipus Maanteekülas elab praegu vaid üks inimene. Eelmise sajandi teisel poolel oli seal aga raketibaas, kus mõnda aega hoiti tuumalõhkepeadega varustatud õhutõrjerakette.

Oma teenistust Maanteekülas aastatel 1984–86 nõustus meenutama praegu Moskvas elav Juri Kopljakov, kes leitnandina vastutas raketi laskeseadmete automaatika eest.

Kunagist teenistuskohta külastanud keskealine mees alustas juttu hoopis kaugemalt. Tema sõnul oli saarel algselt kahurvägi, mis kattis kogu Moonsundi ala. Pärast sõda toodi Saaremaale aga raudteekahurid. “Olen kuulnud küsimust, miks see raudtee ootamatult üles võeti. Minu isiklik arvamus on, et siia saabusid esimesed raketid, mis asendasid kahurväe,” pakkus Kopljakov.

Algul oli Saaremaal õhutõrjepolk, mis muudeti 1960. aastate lõpus brigaadiks. Selle staap asus toonases Kingissepas. Brigaadi koosseisus oli üks raketisüsteem S-200, mis oli mõeldud võitluseks vaenlase lennukitega kuni 300-kilomeetriselt distantsilt. See asus saare keskel nn Dejevo rajoonis (Karujärvel).

Veel oli kolm kompleksi S-75, millest üks oli Säärel, teine Muhus ja kolmas Kallemäel. Neljas, selle süsteemi varukompleks oli Tehumardil, kus tegelikult asus raketikompleks S-125, kuid selle varjus hoiti ka ühte S-75. “Mind saadeti seda konserveerima, kuid ega me suurt ära teha saanud, sest sõdureid anti kaasa vaid kaks või kolm. Midagi me seal tegime, aga..,” meenutas Kopljakov.

“Kui õigesti mäletan, siis komplekse 125 oli kuus. Need olid väikese laskekaugusega ja mõeldud madalalt lendavate objektide tabamiseks. Võib öelda, et niiviisi oli kogu saar õhust lähtuva rünnaku vastu täielikult kaetud,” võttis ta teema kokku.

Kuidas Juri Sõrve säärele sattus?

Pärast instituudi lõpetamist töötas Kopljakov Moskvas tehases, mille toodang oleks pidanud välistama tema armeesse kutsumise. “Äkitselt sain kutse teenistusse ilmuda. Mul oli küll ohvitseri auaste, kuid sõjaväeteenistusse kutsumist ei osanud ma kuidagi oodata,” väljendas Kopljakov veel aastaid hiljem imestust.

Moskvast sõideti kolmekesi Tallinna. “Sõjakomissariaadis kästi esimesel mehel sõita trammiga lõpp-peatusse, teine juhatati bussijaama ja tema sihtkoht oli Rakvere. Minule öeldi, et ootaksin õhtuni, siis sõidan bussiga sadamasse, lähen praamiga üle mere ja seal juba näen, kuhu mind saadeti,” kirjeldas ta oma esimest Saaremaa külastust.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles