Lugeda tasub raamatuid, mis lugejat arendavad

 

LEMMIK: “Triumfikaar” – seda raamatut on Birgit Ehrenbergil ka praegu võimatu käest panna. TÕNIS KIPPER

LEMMIK: “Triumfikaar” – seda raamatut on Birgit Ehrenbergil ka praegu võimatu käest panna.
TÕNIS KIPPER

Nii usub juristihariduse ja näitlejapisikuga Birgit Ehrenberg. Veel tunnistab ta, et raamatuid ta juurde ei osta. Lastele ja lastelastele kinkimiseks küll.

Kas oled lapsest peale raamatuid armastanud?

Mäletan, et emal oli raamaturiiulis raamat, mille seljalt veerisin: Anna Ka-re-ni-na… Miks selle Anna nimi Kare Nina on? Ega ma emalt küsinud. See oli mulle dilemma.  Meil polnud jõukas kodu, ema oli Siberist tagasi tulnud… Aga tal oli alati raha, et meid teatrisse viia või osta raamatuid.

Mina sain sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja õde “Suuri sõnameistreid”. Minu sarja sai hiljem mu vanem poeg endale. Mul oli kaks toredat lapsepõlveraamatut. Hiljem tegi mu raamatukoguhoidjast täditütar vanadest raamatutest näituse ja need raamatud olid seal ka. Üks oli “Öömori okaslinn” (Irma Truupõld “Öömori okaslinn”, esitrükk: Loodus, Tartu, 1936. – T. K.), ilusate valgete lehtedega raamat, mis rääkis sipelgatest. Üks kord elus läksid nad pulmalennule ja kui nad tagasi tulid, siis nende lapsehoidjad murdsid neil ilusad valged tiivad ära. Oh, mul oli kurb nende pärast!

Teine raamat oli “Läbi mustade maa” (Henryk Sienkiewicz “Läbi mustade maa”. Tallinn, 1939 – T. K.). Neid raamatuid mul enam alles pole, aga oma lapsed sain küll nii voodisse, et lugesin neile ette: “Lassi, tule koju” (Eric Knight “Lassie tuleb ikka koju”), “Bim Mustkõrv” (Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv”), “Valgekihv” (Jack London “Valgekihv”). Nad olid küllalt suured poisid juba ja nendel raamatu helladel kohtadel olin ainus, kes vaikselt pisaraid poetas. Neil ettelugemise õhtutel sain poisid ruttu ja kergesti voodisse.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles

Print Friendly, PDF & Email