Raamat, mis on täis absurdimaigulisi mälestusi nõukaajast

MÕNUS LUGEMINE: Väino Uibo raamat sisaldab nõukogude perioodile omast absurdinalja. RAUL VINNI

MÕNUS LUGEMINE: Väino Uibo raamat sisaldab nõukogude perioodile omast absurdinalja.
RAUL VINNI

Näitlejal ja lavastajal Väino Uibol ilmus suve hakul raamat “Naeru varjus läbi elu. Anekdootlikke teatrimälestusi”, mis sisaldab parajalt uskumatuid ja naljakaid lugusid teatritegemisest 1960.–1980. aastate ENSV-s.

Nende lugude kirjapanemist plaanis Väino Uibo aastaid, kuid esimesed sõnad seadis ta ritta alles möödunud aasta kevadel. Esialgu polnud tal plaanis kirjapandut raamatuna välja anda, vaid lihtsalt talletada värvikaid juhtumusi, mida ta sõpradele ja tuttavatele tihtipeale pajatanud on. “Olen sõpradele neid lugusid rääkinud, palju on nalja saadud, mõtlesin, et miks ta siis kirjapildis ei või olla,” rääkis Uibo.

Tema kirjatükki tahtis aga lugeda näitleja ja laulja Andres Ots, kelle soovitusel Väino Uibo need lood raamatuks vormiski. “Tema luges ja naeris ja ütles siis: “Aga sellest peab raamatu tegema!”,” meenutas Uibo, et siis lõi tal tuluke põlema.

Väino Uibo märkis, et raamatu sisu pretendeerib nn tõele, kuid rõhutas, et mõistagi läbi tema silmade. Ta lisas, et oma jälje on mälestustele jätnud ka pikk ajavahe. Toimusid ju kirjeldatud sündmused aastakümneid tagasi. Uibo nentis, et toimunu kirjeldamine just sellisel viisil on oluline ka tulevikku silmas pidades. “Mõtleme 50 aastat edasi – võtab keegi selle [raamatu] kätte ja hoiab siis kahe käega peast kinni, et mis asja ikka tehti. See oleks muidu ju olemata,” sõnas ta.

Autor rõhutas, et kuigi raamatus saab nalja, on kõige fooniks ikkagi teatritegemine oludes, mis sellisel kujul enam kunagi tagasi ei tule. “Võib öelda, et see Eesti teater viina najal üles kasvaski,” lisas Uibo toonaste tegemiste iseloomustuseks. Tema raamat käsitleb teatud moel pigem toonaste tegemiste elulist poolt ja vähem on kirjeldatud n-ö tõsist teatritegemist. Ta leidis nimelt, et kui oleks vahele põimima hakanud tõsisemapoolseid lugusid, oleks lõpptulemus kentsakas välja kukkunud.

Omapärase asjaoluna tõi Uibo välja, et tema ise origi­naalvariandis sõna “anekdootlik” pealkirjas ei kasutanud, selle lisas kirjastus Petrone Print omalt poolt. “Kui telefoniga rääkisime, siis nad tihtipeale küsisid, et kuidas saab ikka nii olla,” ütles Uibo muheledes ja kinnitas samas, et välja ei ole ta midagi mõelnud.

Raamatut lehitsedes lisas Väino Uibo, et kõigepealt tasub eessõna läbi lugeda. Seejärel võib aga teose soovi korral ka keskelt lahti lüüa ja lugeda. Lood on küll omavahel seotud, kuid mõistetavad ka eraldi loetuna.

Print Friendly, PDF & Email