Kui võõrahirm kipub lämmatama mõistust

Debatt sõjapõgenike saabumise ümber ei tundu raugevat, ent mõistlikku mõõdet on nende kuude jooksul lisandunud minimaalselt. Võõraviha ärgitamine ja hirmu külvamine on tekitamas olukorda, kus jätame märkamata võimalused, mida praegune areng kasvõi Saare maakonnale võiks avada.

Ühest küljest on meie kohustus Euroopa Liidu liikmena käituda solidaarselt. Seega on kogu kerkinud konflikt üsna otstarbetu. Märksa olulisem on aga mõista, et sõjaõuduste eest põgenevad inimesed ei ole mitte koormaks, vaid võivad hoopis turgutada meie majandust ja kahanevat rahvaarvu.

Töökäsi on vaja

Madal sündimus, vananev rahvastik ja kasvav tööjõupuudus on faktid, millega seisavad silmitsi poliitikud, ettevõtjad ja Eesti ühiskond tervikuna.

Soovime pensioneid järjekindlalt tõsta, kuid peame ka mõistma, kust see raha tuleb. Eeldusel, et puudub igasugune sisse- ja väljaränne, väheneks ikkagi alla 45-aastaste töötajate arv Euroopas järgmise kümnendi jooksul pea 10%, ainuüksi Eestis umbkaudu 60 000 inimese võrra.

Tehnika areneb küll pidevalt ja seega on tootlikkuse säilitamiseks vaja vähem inimesi, kuid ometi (ja õnneks!) on meil jätkuvalt vaja inimtöökäsi. Erinevalt paljudest teistest EL-i riikidest pole Eesti just parim sihtkoht mugavuspagulastele – need, kes siia jõuavad, peavad tõesti hakkama tööjõuturul osalema.

Rääkides konkreetselt Saaremaast, siis statistikaameti prognoosi kohaselt on praeguste tendentside juures aastal 2040 Saare maakonnas 23 500 elanikku, mida oleks 7000 inimest vähem kui täna. Seega räägime me pea veerandist Saare maakonna elanikkonnast, mis on tohutul hulgal vähem töökäsi kui praegu. Ning juba praegu on siinsetel ettevõtetel puudu umbkaudu 120 paari töökäsi. Sellest lähtuvalt tuleb mõista, et immigratsioon võib Saaremaa jaoks olla just see, mis tagab meie kohaliku ettevõtluse ja tootmise jätkusuutlikkuse.

Väljakutse ja võimalus

Hirmu- ja vaenukülvajad tahavad pagulastest teha stereotüüpi – harimatud, kes tulevad siia vaid priileiva peale ja töötegemisest huvitatud pole. Rahvusvahelised uuringud näitavad otse vastupidist – näiteks Austraalia majandus on just tänu pagulastele tohutult võitnud. Samuti on suur osa pagulastest väga haritud ning olnud oma kodumaal töötavad professionaalid. Pidagem meeles, et sõja eest Euroopasse põgenemine pole sugugi odav reis ning käiku lähevad varasemad säästud. Olgu siis Süüria või mõni muu riik, kuid säästude kogumist võimaldavat sissetulekut pole võimalik teenida, olles laisk või harimatu.

Nii Eesti kui ka kitsamalt Saaremaa jaoks on pagulaste saabumine kaugeltki mitte probleem, vaid hoopis väljakutse ja võimalus – kuidas saabujaid kõige paremini tööjõuturule integreerida ning nende oskusi ja teadmisi meie majanduse huvides maksimaalselt rakendada. Sealjuures peab kindlasti mõtlema, kuidas kõige tõhusamalt pakkuda saabujatele ümber- ja täienduskoolitusvõimalusi, mis aitaks neil adapteeruda meie tööturu vajadustega.

Pagulased on tulemas, see on fakt. Me ei jää kõrvale Euroopa suurimast migratsioonikriisist ning meie kohustus – nii inimeste kui riigina – on toetada nii oma Euroopa kaaslasi kui ka neid, kes põgenevad sõjakoleduste eest.

Hirm ja sellest kasvav viha võiksid taanduda ning asenduda mõistvuse ja mõistlikkusega – pagulaste oskusliku majandusruumi integreerimise korral poleks pagulased kulu, vaid hoopis tulu, nagu seda on näidanud paljude teiste riikide kogemus. Eriti oluline on, et pagulaste saabumist oskaksid maksimaalselt ära kasutada just tõmbekeskustest eemal asuvad maapiirkonnad, kus tööjõunappus pärsib piirkonna arengut kas tulevikus või juba praegu!

Kalle Laanet, riigikogulane, põhiseadus­komisjoni esimees

Print Friendly, PDF & Email