Mõtestatud debatt, lõpuks ometi! (3)

Olen seda meelt, et kolmapäevaõhtuse telesaate “Foorum” võiks paigutada lõpuks ometi mõtestatud ja tõeliselt sisukate poliitikasaadete hulka. Millest siis selline õnnestumine? Kindlasti pean siinkohal “põhisüüdlasteks” eksperte, kes suunasid debati õigetele rööbastele ega lasknud seetõttu debateerijatel oma tavapärases sõiduvees ujuda. Sõiduvees, mille tunnuseks on vaid siltide kleepimine ja üksteise süüdistamine kuni korraliku laadani välja, mida saatejuht tihtipeale enam ohjata ei suuda.

Saate lõppedes kiidab saatejuht esinejaid huvitava ja tulise debati eest ning sinna see asi lõpebki, kuni järgmise korrani. Nüüd aga omandas isegi minister Pevkuri muidu kivistunud ja vaoshoitud näoilme inimlikuma väljanägemise. Mis siis ikkagi juhtus? Juhtus see, et esinejad olid sunnitud – ja seda ekspertide tahtel – rääkima rahvaga inimkeeli, ausalt ja kõigest sellest, millest siiamaani on täielik defitsiit olnud.

Tähelepanelik vaataja pidi märkama ka seda, kuidas isegi Martin Helme järjest vaoshoitumaks muutus. Juba aastaid-aastaid on mind lootusetult vaevanud teadmine mõttetutest debattidest, mis meid kusagile ei vii. Televaataja saab vaid kaifi kaklusest ja mida näotum see on, seda suuremaks kordaminekuks seda peetakse. Minul tekib aga taoliste debattide peale alati küsimus: “Ja mis siis?” Nüüd aga: tubli, jätkake samas vaimus!

Igale poole jääme me hiljaks. Me ei suuda kunagi poolt sammugi ette näha. Kas peaksime looma vastava ministeeriumi? Debatt on huvitav ja mõttekas siis, kui kõigi osapoolte – samas aga erinevad – arvamused tunduvad õiged olevat. Siit saab inimene mõtteainet, et kujundada oma arvamus.

Martin Helme on kogu aeg toonitanud, et valitsuskoalitsioon pole suutnud migratsiooniküsimuses oma mõtteid ja kavatsusi rahva ette tuua. Ja tal on õigus. Inimesed on teadmatuses ja see on hirmutav. Mis jääb üle? Jääbki üle koonduda selle organisatsiooni taha, kelle mõtetest aru saadakse. Ja EKRE omadest saadakse. Valitsusest aga siiamaani mitte! Kolmapäevast “Foorumit” võiks lugeda valitsuskoalitsiooni ärkamisajaks, kui nad peagi, suurema ohu möödudes, uuesti tuttu ei jää, mis on aga väga tõenäoline.

Kui valitsus pole enne migrantide saabumist suutnud rahvale oma mõtteid selgitada ja sellega hirme maha võtta, võime peagi olla suurte jamade sees. Mitte migrandid ei tekita meile probleeme, vaid me tekitame neid ise oma sallimatuse ja võõraviha demonstreerimisega. Polariseerumine on võtnud ohtlikult suured mõõtmed ja seda ainult valitsuse süül. Leian, et suurt tulu võiks tuua kujunenud olukorra keerukuses EKRE, kes ilma et oma veendumusi reedaks, võiks palju päästa, võttes nüüdsest oma poliitilistes hoiakutes aluseks paratamatuse, et migrandid tulevad niikuinii. Seda võiks võtta kui plaani B. Sellisest käigust võiks EKRE ühtlasi koguda tõhusa annuse poliitilist kapitali. Kui mõttetu oleks praeguses situatsioonis jäärapäiselt käituda. See on riigimehelikkuse küsimus.

Minu meelest on üks oluline asi, millele keegi pole tähelepanu juhtinud või pole see kõlama jäänud, see, et tegemist on täiesti erineva põgenikekontingendiga. Tõsi, on räägitud sõjapõgenikest, kuid neid pole selgelt võrreldud õnneotsijatega, kes juba aastakümneid on Euroopa sihikule võtnud.

See on see kontingent, kelle pahedest armastatakse rääkida ja üldistusi teha ning tuua võrdlusena praegusesse olukorda. Neil puudub tänutunne, mida kahtlemata omavad sõjapõgenikud, kes oma ja perekonna elu päästes kodumaa hülgama peavad.

Olgem ausad, meil ei võeta tihtipeale ka omasid omaks. See on mõtlemise koht kogu meie rahvale!

Väino Uibo, poliitikahuviline

Print Friendly, PDF & Email