Huvitavad hüvitised

“Jess, neli aastat puhkust!” Nii olevat hüüatanud ühel hoogsal valimispeol üks võib-olla veidi meeleolu tõstvaid jooke tarbinud mees, saades teada, et teda ootab ees töö võimumäel Toompeal. Ise pealt ei kuulnud, aga kui mõtlen, kuidas riigikogu liikmed tihtipeale käituvad ja asjadesse suhtuvad, ei paneks säärast lauset sugugi imeks.

Riigikogu eelmine koosseis ei suutnud vastu võtta eetikakoodeksit, see-eest kinnitati riigikogu liikme hea tava. “Kui seni on kirjalikuks juhiseks olnud ametivanne ja seadused, siis järgmises riigikogu koosseisus tööd alustavatele parlamendi liikmetele annab hea tava eelnevatele lisaks ka lihtsad viited selle kohta, kuidas täita oma kohustusi väärikalt,” ütles hea tava töörühmas Keskerakonda esindanud Kadri Simson.

See, kuidas reageeris uus koosseis kuluhüvitiste teema ülesvõtmisele ajakirjanduses, on paraku kõnekas näide, et seesinane tava ei taha sugugi mitte toimida. Ma ei pea silmas ainult oma naisele auto liisinud Mihhail Stalnuhhinit, keda meedia viimastel päevadel kõvasti rappinud on. Asi hakkab pihta sellest, et paljudele riigikogulastele pole kuluhüvitised justkui üldse oluline teema. Ametipalgale lisaks 30 protsenti ja sellega oleks asi justkui paigas. Aga ei ole.

Kuluhüvitis, nagu nimigi ütleb, on ette nähtud ametikohustustega kaasnevate kulude katmiseks. See ei ole vähemalt praegu palgalisa, millega võib oma suva järgi ringi käia. Ja avalikkusele, teisisõnu valijale, annab selle kulutamine tegelikult päris hea ülevaate, mis inimesega on tegemist. Kui ikka liisida auto, mille peale kulub 700 eurot kuus, tahaks kahe käega peast kinni hoida.

Kohati tundub, et riigikogulasele on kuluhüvitise maksmine nagu lapsele taskuraha andmine. Lootus on, et sellega võetakse midagi mõistlikku ette, aga ennemini kipub see kuluma mõttetustele.

Tegelikult on mulle vastumeelne siin niisugust võrdlust tuua. Riigikogu on meie parlamentaarses riigis esinduskogu ning tahaks ju, et mäele pääsenud oleksid seal kogu hingega valijate eest väljas, ajaksid Eesti asja, kaasaksid ühiskonda, edendaksid õigusruumi. Kuid õigusruum ei ole ainult seadused, see on ka needsamad tavad ja eetika, olgu kirja panduna või kirjutamata. Ja ka seda viimast edendavad rahvaesindajad, kes peaksid olema väärikaimad meie hulgast.

Riigikogu vanematekogu, kuhu kuuluvad juhatuse liikmed ja kõigi fraktsioonide esindajad, pidas sel nädalal nõu, mida siis kuluhüvitistega ikkagi ette võtta. Ja jõuti vist enam-vähem ühisele arusaamisele, et probleem on väga keeruline ning liisingutele tuleks ikkagi piir panna. Aga olgem ausad, ka 450-eurone autoliising ametikulude hüvitamisena on luksuselu maksumaksja kulul. See ei paista hea välja.

Aga ajakirjanik Korv, kuhu jääb positiivne programm, küsib nüüd mõnigi lugeja?

Mina ei poolda kuluhüvitiste kaotamist, küll aga peaksid juhatus ja fraktsioonide juhid jälgima, et nende kasutamine oleks kooskõlas eesmärkidega. Mis siis viimaste alla võiks kuuluda? Esmajoones oma töö avalikkuse ette toomine (valijatele aru andmine), välislähetuste kulud, uuringud, tõlketööd. Jah, ka sõidukulud – sellised, mida ka avalikkus võiks tunnetada mõistlikena.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email