Saunameediast viiendaks võimuks

Kui moodsas riigiehituses peab olema kolm sõltumatut võimu ja neljandaks on nende kõrvale paigutatud ajakirjandus, siis nüüdseks oleme endale vabatahtlikult loonud viienda võimu – sotsiaalmeedia.

Nõukaajal oli kasutusel salapärane tähekombinatsioon K. S. R. ehk keegi saunas rääkis. See oli parool, mis kandis edasi infot, kuulujutte või lihtsalt riigivastaseid anekdoote. Aga miks just saunas?

Saun oli pulmapeo järel ainuke koht, kuhu suurem hulk rahvast vabatahtlikult kogunes (ülejäänud rahvakogunemised olid kohustuslikud). Neutraalne saun köitis rahvast oma täieliku alastusega. Lisaks inimese alastiolekule võeti seal ka kehtinud riigikord alasti. Lahtiriietunult polnud pagunid olulised ja paarkümmend inimest sai rahulikult ühise leiliruumi viiel trepiastmel unistada paremast riigikorraldusest. Ühesõnaga – saunameedia toimis täie auru ja leiliga.

Relv, mis võib tappa

Tänaseks on inimmõistuse ja tehnika tormiline areng andnud meie käsutusse palju tõhusama relva – saunameediast on aretatud sotsiaalmeedia. See on relv, mis võib tappa. Kui juba tapab, siis on ta ka võim.

Kui moodsas riigiehituses peab olema kolm sõltumatut võimu ja neljandaks on nende kõrvale paigutatud ajakirjandus, siis nüüdseks oleme endale vabatahtlikult loonud viienda võimu – sotsiaalmeedia. Tõeline rahva võim (demos kratos kr k), ei mingeid valijaid, valituid ega pagunikandjaid – vaid rahvas kogu oma täiuses ja täiusetuses. Just nagu Periklese-aegses Ateenas, kus igaüks võis avaldada arvamust otse tänaval (ja seda tehakse seal tänini).

Isegi riigijuhid ajavad nüüdsel ajal asju sotsiaalmeedia kaudu, järelikult asi on tõsine. Iseenesest mõista tviterdab hoolega e-riigi president, kuid kui juba Hiina president Xi Jinping lõi endale hiljuti Facebooki konto, on viimane aeg asuda varjuderiigiga suhtlema. Muidugi juhul, kui on veel keegi, kes seda teinud pole (tean vähemalt ühte).

Hiljutine kohtuvõimu lahend – kõrvaldada töölt Tallinna linnapea – pani mõtisklema, kuidas on sõltumatud võimud kasutanud oma repressiivaparaate ehk kas ja mil moel on võimukandjaid maha võetud või töölt eemaldatud. Mahavõtmise põhjused on olnud erinevad – kas kellelgi olid liiga pikad näpud, räägiti ebaausat juttu liiga ausa näoga või on lihtsalt sigatsetud.

Kolmas võim ongi just selleks loodud, et eraldada sikud lambukestest. Kohtuotsus kas jätab puhtad poisid ametisse või võtab pahadel pagunid maha. Seda, et kohus otse ütleb “sina ei pea mitte töötama sellel ametipostil”, on tulnud ette haruharva, nüüdne oli teine kord. Tavaliselt võtab süüdimõistva otsuse korral pagunid võimukandjalt maha ametkond, kes pagunid õlgadele pannud.

Teise, täidesaatva võimu puhul see just nii ongi. Seda muidugi seni, kuni süütuse presumptsioon otsa saab ja usalduskrediit on lõpuni ära kasutatud. Kusjuures süülisuse presumptsiooni (eeldus, lad k) taha saab oi kui kauaks peitu pugeda (juhtus, et isegi kaheksaks aastaks).

Kui asi kõigile ühtmoodi klaar pole, antakse pahadele poistele/tüdrukutele võimalus ise tagasi astuda, stiilis “ega ma süüdi ole, aga heakene küll, kui te just nii soovite”. Iseenese tarkusest tagasiastumisi on poliitilise vastutuse võtmisel esinenud haruharva, kui kõrge võimukandja kolleeg on osutunud pätiks või vargaks.

Seadusandlik võim

Esimese võimuga – seadusandliku koguga – on asi keerulisem. Et säästa rahva esindajaid tüütutest pisiasjadest, on nad immuunseks kuulutatud. Riigikogu juhatus ei saa öelda: “Sina ei pea mitte riigikogu istungitesaali nurka pissima (tõsielust) ja karistuseks jääd edaspidi koju!”

Kohtuveskid on suutnud siiski kaks sõkalt teradest välja jahvatada – liigne uudishimu kinnisvaraturul toimuva vastu maksis kurjasti kätte. Teise kahe kange puhul ei suudetud immuunsusekilbist esimese hooga läbi murda, kuid kolmas võim pureb esimese võimu kallal armutult edasi. Ühele kirjapiilurile lõid valijad hingekella, teine valmistub luigelauluks kõrgeima kohtukulli ootuses.

Suure erandina on ette tulnud vabatahtlikult sunniviisilist tooli vabastamist – elamisload käes, võib jälle lihtrahva seas elada. Mõni rahva lemmik on oma liistude juurde suurema kogemuste pagasiga tagasi astunud, jättes mandaadiandjad pika ninaga.

Seega, lihtsalt spiikri haamr­ilöögiga ei saa rahva poolt väljavalitut tagasi lihtrahva sekka saata. Said mandaadi – kanna oma risti ise! Ja kannavad, kasvõi mustas linnamaasturis, üks isegi kahes isejuhitavas autos korraga.

Neljanda võimu, ajakirjanduse puhul on olukord märksa lihtsam. Sihtmärki tänitatakse ja tümitatakse seni, kuni vaesel patusel saab hing täis ja paneb ise lahkumisavalduse lauale.

Just sellise aplombika mahavõtmisega sai ajakirjandus hakkama kunagise justiitsministri kohalt kangutamisel – lihtsalt ei lastud inimesel rahulikult tööd teha. Selles häbiväärses loos oli oma süü ka Euroopa Liidul – oleks Komisjon jõudnud selleks ajaks kehtestada ettenähtud kilekoti maksu, poleks nii piinlikku lugu ehk juhtunudki.

Pärismaailmast suurem

Kõige rohkem kirgi kütnud näidishukkamise pani aga toime äsja kehtima hakanud viies võim – sotsiaalmeedia.

No pidi siis elukogenud rahandusminister öisel ajal närvilises olekus oma arvuti peale vihastama, hakates seda näppima. Kujutan ette, kuidas ta oma kolleegide keskel võis kostitada “sisserändaja poega” veelgi vängemate sõnadega, kuid need ei olnud mustvalgel kirjas ja mitmekordne minister käinuks senini ringi rahandusministri pagunitega.

Õnnetuseks oli reetlik arvuti selge sõnumi sotsiaalvõrgustiku seinale toksinud ja erutunud pagunikandja end sinna paha aimamata risti löönud. Viies võim oligi sündinud!

Näete siis, mis omaaegsest saunameediast on saanud! Niisiis maailmas on veel üks maailm, mis on päris maailmast palju suurem – virtuaalmaailm. Oleme sinnapoole parajasti teel.

Kusjuures sõna “virtuaalne” tähendus on “võimalik, kuid tegelikkuses mittetoimuv” (lad k). Äkki ei ole viimast lugu üldse toimunudki ja kunagine rahandusminister astus ilmaaegu tagasi? Ja viiendat võimu polegi olemas?

Ah jaa, suure saladuskatte all võin kinnitada, et Savisaar-gate oli tegelikult Putini korraldatud – tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Kohveri-Dresseni vahetustseremoonialt. Et kust ma tean? K. S. R. Keegi sotsiaalmeedias rääkis.

P.S. Vaene Xi Jinping, nüüd ta alles hakkab aru saama, millise supi sisse ta on sattunud, ja tema mahavõtmine on vaid aja küsimus.

Tarmo Pikner, endine riigiametnik ja poliitikavaatleja

Ilmus 12. oktoobri Postimehes.

Print Friendly, PDF & Email