Saarlane Villu Vakra seljatas Hawaii kuumuse (1)

JAHUTAS JÄÄGA: Villu Vakra rääkis, et väga palju aega kulus jääga jahutamisele, ilma milleta ei oleks jooksmist ettegi kujutanud. ERAKOGU

JAHUTAS JÄÄGA: Villu Vakra rääkis, et väga palju aega kulus jääga jahutamisele, ilma milleta ei oleks jooksmist ettegi kujutanud.
ERAKOGU

Laupäeval toimunud täispika triatloni maailmameistrivõistlustel ehk Hawaii Ironman’il ajaga 9.35.01 eestlastest parimana 132. koha saanud Villu Vakra suutis võistluse käigus kuumast ilmast üle olla ja jäi tulemusega rahule.

“Kuna Hawaii Ironman’ile saab ainult läbi kvalifitseerimise, on selle võistluse tase ülimalt ühtlane ja konkurents on tihe,” rääkis Villu Vakra, lisades, et samas on Hawaii kliima selline, mis teeb võistlemise eriti raskeks ja kus vigu ei andestata. Seepärast on nii tema saavutatud koht kui ka tulemus kindlasti õnnestumine.

Villu Vakra sai Vaikse ookeani saare kliimaga kohaneda umbes kolm nädalat enne võistlust ja see oli talle väga vajalik aeg. Esimeste treeningute põhjal sai selgeks, et selles kuumuses on korralik trennitegemine tõeline katsumus, rääkimata võistlemisest.

“Organism suudab siiski paari nädalaga natuke kohaneda ja see teeb võistlemise tunduvalt lihtsamaks. Jooksmine on sellises kuumuses minu jaoks kõige raskem ala ja trennides sai paar korda korralikult üle kuumenetud,” tõdes Vakra.

Villu Vakra ujus 3,86 km 1.05.14-ga ja alguses valis ta positsiooni pigem eespool. “Võistlejad olid enne starti juba nii kokku surutud, et vees oli väga vähe ruumi,” selgitas ta. “Ujumine kulges algusest lõpuni hästi ja vaatamata suurele kokkupressitud rahvamassile õnnestus vees positsioonivõitlusega hakkama saada. Hawaiil ei ujuta reeglina kiireid aegu, kuna ujumine on ilma kalipsota ja hoovus tahab ujujaid kanda pigem mere poole. Minu jaoks oli aeg 1.05 kindlasti õnnestumine ja ujumisega olen väga rahul.”

Villu Vakra sõitis jalgrattal 180,25 km ajaga 4.50.00 ja mehe sõnul oli tal rattadistantsil algusest peale plaan väikese varuga sõita, kuna nii kuumas võistlemisega polnud tal varasemat kogemust. Palju tuli vaeva näha enese jahutamisega.

“Rattasõit sujus üldiselt hästi, jõudu oli tööd teha ja parandasin pidevalt positsiooni. See andis hea emotsiooni ja nii sai sõidetud umbes 140 kilomeetrini. Siis hakkas puhuma korralik vastutuul ja viimased 40 rattakilomeetrit tuli päris raskelt kätte. 4.50 oli minu jaoks hea aeg,” leidis triatleet.

Maratoni ajaga 3.33.01 läbinud Villu Vakra tunnistas, et jooks oli algusest peale väga raske. Juba jooksutrennid kohapeal näitasid, et Hawaiil on jooksmine tema jaoks kõige keerulisem ala ja selles kliimas kuumeneb ta kiiresti üle.

“Jooksus üritasin hoida sellist tempot, et suudaksin ka pärast 30 km joosta,” märkis ta, lisades, et väga palju aega kulus jääga jahutamisele, ilma milleta ei oleks jooksmist ettegi kujutanud. “Hawaii ei andesta ülekuumenemist ja üritasin seda iga hinna eest vältida. Kokkuvõttes suutsin küllaltki sarnast jooksutempot hoida algusest lõpuni. Maratoni aeg ei valmista suurt rahulolu, aga rohkemaks ma suuteline polnud.”

Print Friendly, PDF & Email