Päästja töö on kindlasti maailma huvitavaim töö

MARGUS LINDMÄE: “Jätkan oma praeguses ametis nii kaua, kui ollakse nõus minu tööpanuse eest palka maksma,” sõnas ta. “Igatahes minu tänane mõte on, et muid väljakutseid ma ei oota ega vaja.” TAMBET ALLIK

MARGUS LINDMÄE: “Jätkan oma praeguses ametis nii kaua, kui ollakse nõus minu tööpanuse eest palka maksma,” sõnas ta. “Igatahes minu tänane mõte on, et muid väljakutseid ma ei oota ega vaja.”
TAMBET ALLIK

Vähemalt arvab nii päästeameti Kuressaare päästepiirkonna ülem Margus Lindmäe, kes eile oma 50. juubelisünnipäeva tähistas.

Elukutseline tuletõrjuja sai hariduselt põllumehest ja varem ka põllumajanduses töötanud Margus Lindmäest 1990. aasta oktoobris. “Enne seda olin pritsimeestel vabatahtlikuna abiks käinud, mistõttu võib ehk öelda, et olen selle ameti kõrval suisa üles kasvanud,” meenutas ta veerandsaja aasta taguseid sündmusi. “Kui aga tundus, et jõud hakkas sellest tööst üle käima, siis asusingi põhikohaga ametisse toona väga pika ja lohiseva nimega asutuses – Pärnu linna kutselise tuletõrjemaleva Kuressaare linna 4. üksuses.”

Tavalise tuletõrjujana töötas Lindmäe 1990. aastate lõpuni. “Täpselt ma enam ei mäletagi, millal see oli, kui mind järsku ametkonna kontorisse üle meelitati,” rääkis ta. “Rumal olin, et kutsumisele jaatavalt vastasin, sest maailma kõige parem ja toredam töö on ikka esimesel päästjal, kes on õnnetusele kõige lähemal ja saab ise tegutseda ja kogu päästetöö kulgu reguleerida.”

Samas lisas Margus Lindmäe diplomaatiliselt, et ega tema praegune ülema töö nii ebahuvitav olegi. “Elus on mul vist üldjoontes vedanud, sest olen vaid huvitavate elukutsetega kokku puutunud,” tõdes ta. “Näiteks siis, kui ma veel põhikohaga pullilaudas tööl olin ,või hiljem, kui ma tuletõrjuja töö kõrvalt aeg-ajalt hulgimüüja ametit pidasin. Midagi pole parata, noor inimene tahab vaheldust ja ka pisut rohkem raha teenida.”

Küsimusele, kas päästjana on tal tulnud ka riskida ja elu kaalule panna, vastas juubilar: “Eks iga tulekahju, ka väiksema elumaja põlengu kustutamine ole seotud riskiga, sest kunagi ju ei tea, mis seal hoones sees võib olla – kas mõni gaasiballoon või muu plahvatusohtlik ese.”

Kuigi suurt õnnetust pole Margus Lindmäega tuletõrjuja ametis juhtunud, on see temast päris lähedalt mööda läinud. “See oli Randvere kandis ühe talumaja kustutamisel,” meenutas ta. “Nimelt on meil komme pärast katuseosa ärapõlemist veejoaga kontrollida korstnajala püsivust. Kontrollisin, kõik tundus nagu korras olevat. Kuid juba veidikese aja pärast kukkus korstnajalg täpselt minu kõrvale. Napilt läks mööda.”

Hea on Margus Lindmäe arvates selline väljakutse, kus päästjal on palju tööd ja kui tal selle tööga on olnud võimalik päästa midagi väga olulist. “See on tuletõrjuja jaoks ikka hea ja tore sündmus. Tegelikult olen aga püüdnud käituda nii, et ei võta ühtegi raskust endaga töölt kaasa, ei koju ega tulevikku,” kinnitas ta. “Loomulikult käivad inimeste kannatuste ja surmaga lõppenud õnnetused sinuga kaua aega kaasas, kuid üldiselt olen proovinud elada nii, et aja jooksul saan neist lahti.”

Print Friendly, PDF & Email