Miks ma töötan õpetajana? (2)

tund

Veidi enam kui aasta eest sattusin tööle kooli, õpetajaks. Lihtsalt asjad kujunesid nii. Esimese trimestri lõpus saatsin ühele ammusele tuttavale üle hulga aja e-kirja, kus andsin teada, et olen seal ja seal õpetaja.

“Miks õpetaja?” küsis tema kirjas vastu. Ega ma selleks ajaks olnud enda jaoks läbi mõelnud, miks. Selles, et läksin tööle kooli, oli palju juhuslikku. Pakuti ja ütlesin: “Jah, tulen.” Tuttavale jäi tookord põhjendus aga andmata.

Nüüd olen samas koolis juba teist aastat – õpetan põhikoolis eesti keelt ja kirjandust ning ajalugu. Eesti keelt õpetan ma seepärast, et keel meeldib mulle. Eriti meeldib mulle meie emakeel, seda ma ka tunnen ja valdan kõige paremini. Keel on huvitav. See, mida eesti keeles kirja on pandud, on huvitav. See, kuidas me igapäevases tavakõnes keelt kasutame ja kuidas me ametlikus olukorras keelt kasutame, on erinev ja huvitav. Ja see, kuidas väljendusoskuse olulisus, olgu see siis suuline või kirjalik, ajas on muutunud, on huvitav. Keele juures on nii palju huvitavat!

Ei midagi uut päikese all

Kui ma kasvõi mõnes tänases koolilapses suudan meie ühise emakeele vastu huvi äratada, kui mõni laps saab aru, kui palju võimalusi annab juurde see, kui sa valdad keele kasutamisel erinevaid stiile, kui suudad oma mõtte korrektsesse ja teistele arusaadavasse kirjakeelsesse vormi valada, on koolinädal asja ette läinud.

Ajalugu ma lihtsalt armastan. Kunagi olen ma ajalugu ka Tartu ülikoolis õppinud, kuid mu õpingud jäid tookord pooleli ja lõpetamata. Aga ikkagi on ajalugu see, mis on läbi aastakümnete olnud minu jaoks köitev. Ja miks ei peakski olema – nii paljudes ammu-ammu toimunud sündmustes võib ära tunda tänase päeva. Pole midagi uut siin päikese all!

See tõdemus ei ole muutnud ammu toimunud sündmusi minu jaoks igavaks. Vastupidi – eelkõige on see äratundmine kehutanud minu teada saamise soovi tagant. Tehnika võib ju areneda, aga inimene on selle areneva tehnika keskel oma põhiolemuselt ikkagi samasugune nagu 3000 aastat tagasi.
Paraku ei aita ajaloo teadmine aga tulevikku ette näha. Või kui, siis ainult natuke.

Siiski ei ole ma õpetaja ainult seepärast, et meie armas eesti emakeel on minu jaoks huvitav, või seepärast, et ajalugu on põnev ja osalt ka vastuseid andev. Samamoodi suhtusin ma keelde ja ajalooteadmistesse ka neil paaril aastakümnel oma tööelust, mil ma õpetajana ei töötanud.

Küsisin ka oma praeguste kolleegide käest, miks nad töötavad õpetajana. Kolmes olulisemas põhjuses olime me sama meelt.

Õpetajaamet on väärikas amet. Väärikaks on selle ameti minu jaoks teinud need, kes on olnud õpetajad enne mind. Väärikuse on sellele ametile andnud minu kunagised klassijuhatajad ja aineõpetajad. Kõiki ei mahu siin nimetama, aga meie põhikooliaegne klassijuhtaja Heidi Truu ja keskkooliaegne klassijuhataja Taissija Peterson on kaks neist, kes on teinud selle ameti väärikaks.

Seda rida võiks jätkata enam kui kümne aineõpetajaga kooliaastatest. Lisaks need õpetajad, kes mulle tunde ei andnud, kuid kes õpetasid kooli kõrvalt, nagu deklamaatorite ringi vedaja Margot Koel. Või need, keda kohtasin pärast kooli, töötades. Kihelkonna kooli kauaaegne juhataja August Tõkman ning tema abikaasa, laulu- ja muusikaõpetaja Juta olid need õpetajad, kellega kokku puutudes said kõik aru, kui väärikas, oluline ja samas inimlik amet on õpetamine.

Minu ema on õpetaja ja suur osa tema tutvusringkonnast on olnud kogu oma tööelu pedagoogid. Nemadki on kujundanud osa minu arusaamast, et õpetajaamet on väärikas.

Õpetaja on tööd tehes vaba

Koolis töötades on harukordne võimalus minna ja küsida kümnete oma valdkonda põhjalikult tundvate inimeste käest nõu või selgitust millelegi, mida ise ei tea. Puudutagu see küsimus loodusteadusi, matemaatikat, füüsikat, keemiat, muusikat, mõnd võõrkeelt või midagi muud – saad ammendava vastuse, ilma et peaksid pelgama hiljem konsultatsiooni eest esitatavat arvet. Iial ei kuule vastust, mida võib kuulda nii mõnegi ettevõtte spetsialisti käest: “Minu konsultatsiooniaeg maksab nii palju, et mul ei ole lihtsalt võimalik sulle tasuta nõu anda.”

Järjekorras viimane, kuid tegelikult kõige olulisem põhjus on see, et õpetaja on oma töös harva ette tulevalt vaba. Õpetajal on ees üldised raamid – aine- ja õppekava, mis annavad teemad ja kirjeldavad tulemusi, milleni õpilased peaksid jõudma. Oluline on tulemus – õpilase teadmised ja oskused. See, milline tee ja vahendid tulemuse toovad, on õpetaja valida. Õpetaja on klassi ees seistes oma tööd tehes vaba. Öeldakse, et mida õpetaja ka ei õpetaks, õpetab ta eelkõige iseennast. Vaimult vaba õpetaja õpetab vabalt mõtlevaid inimesi.

Ametialane vabadus, võimalus töötada koos väga heade spetsialistide ja valdkonna tundjatega ning ameti väärikus on need põhjused, miks ma töötan õpetajana. Aga eesti keelt austama ja ajalugu armastama jään ma ka siis, kui ma kunagi võib-olla enam õpetajana ei tööta.

Kaie Saar, Viimsi keskkooli õpetaja

Print Friendly, PDF & Email