Sead läinud. Lehmad järel! (38)

Meil oli “au” töötada ühes kaubanduskeskuses Kuressaares. Kohe esimestel päevadel saime tunda, et ülemus on boss ja meie oleme madalaimal astmel olevad alamad. Ometi ei olnud me võhikud – olime ka varem kaubanduses töötanud ja selleks vajalikud koolid läbinud.

Pakkusime häid ideesid paremaks teenindamiseks, kuid oli aru saada, et juhatuse liikmete arvamus on ja jääb ainuõigeks. Edutamine käib seal ainult nn sõpruskonnas, vaatamata isegi haridustasemele.

Kui oma töökogemust meenutan, meenub vägisi lugu sellest, “kuidas põllumehed Tallinnas käisid”.

Patuteod töötaja kaela

Nii nagu neil ei õnnestunud riigiisade südametunnistusele plekki jätta, nii ka Kuressaare suurkettide juhatused ei huvitu oma töötajate tervisest ega saatusest. Töötaja kaela võib ajada oma patuteod ja ka nende peal n-ö jalgu pühkida.

Edasipürgijad põrmustavad ka tavatöötaja elu selle nimel, et ise kõrgemale kohale saada.

“Sead läinud. Lehmad järel!” Sama loosung, mida kasutati ühel traktoril ja mis andis ka idee selle arvamusloo kirjutamiseks. Ennekõike pean siiski silmas Rimit, Maximat.

Töötajad võetakse katseajaks. Kui nad liiga tublid on, siis kasutatakse neid ära. Kui töötaja eksib, kuulutavad juhatuse liikmed üle terve linna, kui suur pätt ja varas ta on. Samas kui kellelgi juhatusest endal midagi vaja on, kantakse vajalik kaup lihtsalt maha, lülitatakse kaamera välja ja kaup tassitakse koju. Puudujäägi maksab kinni tavatöötaja.

Juhtideks tuleks õppida, nendeks ei sünnita, arvan mina.

Kui võtan suurketi esindusega ühendust, siis venitatakse aega nagu kummi ja valetatakse. Mina leian, et Eesti kassapidajad ei ole Euroopa aeglaseimad. Hoopis juhatuse liikmed on pidurdajad.

“Las koerad hauguvad, karavan liigub edasi!” Klient ei tea, mis tegelikult kulisside taga on, ja valab oma pahameele tavatöötaja peale, kuna ülemused on tavaliselt mingil ettekäändel poolest tööpäevast läinud. Meie ei tohi ka kliendile määratud vigases kirjas teatisi kritiseerida. (Näiteks võis konkreetses kaupluses tehtud fotolgi näha silti, kus kirjas: “Ajutiselt ei tööta sojatoidulett. Vabandame ebamugavuste päerast.” Olgu öeldud, et “sojatoidu” asemel olnuks õige siiski “sooja toidu”.) Teenindaja, kes on edutatud, ütles: “Mina ei ole enam teiesugune, olen nüüd ülemus, alluge mulle!”

Saan ju aru, et noored inimesed tahavad karjääri teha, kuid nad on unustanud, et ilma töötajateta pole ka ülemusi. Ei tasuks trampida jalge alla inimesi, kellest su karjäär oleneb.

Olen tänulik oma endistele kolleegidele (kaaskannatajatele), kes jagasid minuga infot ja toetasid minu arvamust.

Kiri jäi vastuseta

Lisan siia kirja, millele esindus jättis vastamata.

“Päeval, kui meid süüdistati meie eksimuse pärast valesti müümisel, kutsuti meid seletuskirju kirjutama. Need dikteeriti meile. Ennast kaitsta me ei saanud. Teenindusjuht ütles kohe, et “ära hakka rääkima” ja “mis sa valetad”. Ta ei lasknud meil üldse rääkida.

Samal ajal tegid teised kontoris tavapärast tööd, käisid sisse-välja ja kuulasid vahepeal rahulikult kõike pealt, mis toimus. Järgmisel päeval rääkisid kõik loost, mis oli tegelikkusest mitu korda suuremaks paisutatud. Peale selle kuulsime enda kohta ka asju, mida pole kunagi olnud. Ennast kaitsta meil ei lastud.

Minu närv katkes. Viskasin asjad käest ja ütlesin, et mina lähen minema. Hakkasingi lahkuma, aga vanemteenindaja tuli mulle järele ja palus, et ma ei paneks seda seika tähele ja tuleksin ikka tagasi. Jäin õhtuni tööle.

Kodus ei saanud ma aga enam magada ja hommikul läksin oma psühholoogi jutule. Ta kirjutas mulle välja rahustid ja unerohtu. Kui olin talle juhtunust rääkinud, jättis ta minu haiguslehele, käskis lõõgastuda ja puhata.

Käisin lastega rannas ja pargis. Tööl räägiti aga, et ma joon ja minu käes nähtud limonaadipudeli sees oli kindlasti alkohol, kuigi meil ei olnud tegelikult isegi limonaadi.

Üks teine seik ühel hommikul. Mind pani imestama vanemteenindaja käitumine, kui ta järsku sirgelt ühe kassa juurde läks, selle sahtli avas ja sealt üle kahesaja euro võttis. Kassa oli muidu veel suletud ja seal ei oleks pidanud raha olema. Hiljem süüdistati selles kassas eelmisel päeval olnud müüjat. Tegelikult tal kassa ju klappis ja seda raha ei saanud seal olla. Olgu öeldud, et vanemteenindaja turvameest ei kutsunud.

Meil oli ka suurem mure. Nimelt rääkis üks töötaja, kuidas ajal, mil ta maja taga estakaadil oma pausi pidas, jalutas kaks temale võõrast meest lattu. Kuna ta neid ei teadnud, läks ta turvamehele ütlema, et vaadaku see, kes need mehed on. Turvamees vastas talle rahulikult, et lao kaamerad ei tööta juba kolm päeva. Mina arvan, et nüüd tassivad nad seal kaupa välja ja pärast ajavad meie kaela.

Minu haigusleht sai läbi reedeks, aga tööle ma sinna minna ei taha. Ma ei taha isegi kohale minna. Juhatuse suhtumine on kohutav niigi. Minu teada ei tohi sellist asja kellelegi rääkida, vaid see oleks pidanud jääma minu ja juhataja vahele.”

Seila Vahter, kuressaarlane

Print Friendly, PDF & Email