Vigala Sassi tuhk puistati Triigi lahte (2)

VIIMANE TEEKOND: Sassist põletusmatusel järele jäänud tuha viis Triigi sadamasse tema poeg Benno. Vasakul Elo Liiv, keskel Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia endine direktor Anzori Barkalaja.  IRINA MÄGI

VIIMANE TEEKOND: Sassist põletusmatusel järele jäänud tuha viis Triigi sadamasse tema poeg Benno. Vasakul Elo Liiv, keskel Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia endine direktor Anzori Barkalaja.
IRINA MÄGI

Eilsel sügisesel pööripäeval kogunesid kümned inimesed Triigi sadamasse, et üheskoos saata viimsele teekonnale tuntud ravitseja Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass.

 

19. augustil siit ilmast lahkunud Sassi soovi kohaselt puistati tema tuhk sügisesel pööripäeval erinevatesse kohtadesse nii merel kui ka maal. Merel sai tema viimseks puhkepaigaks Triigi laht, mille äärde kogunes suur hulk Sassi sõpru, lähedasi, naabreid ja tuttavaid ning ka mitmete üleriigiliste ja kohalike meediaväljaannete ajakirjanikke ja fotograafe.

Kohal oli ka võttemeeskond, kes teeb Sassist ETV2-le dokumentaalfilmi, mis peaks linastuma millalgi pärast jõule.

Enne Sassi tuha mere äärde jõudmist mängis väikese lõkke ääres torupilli Kairi Leivo Viljandimaalt, kes tutvustas end Sassi pikaaegse elukaaslase Elo Liivi sõbrana. Inimesed olid kogunenud väikestesse gruppidesse ja meenutasid Sassi. Neile, kes seda soovisid, pakuti pitsike napsu. Seejärel tekitati Leivo eestvedamisel inimestest ringikujuline kett. Regivärsside saatel liiguti ringis ja oodati Sassi tuha saabumist.

Veidi enne kella ühte saabuski tuhk sadamasse. Elo Liiv kallistas ärasaatmisele tulnuid ja tänas kõiki. Suures klaasanumas tuhk asetati paati, kuhu istusid Hillar Lipp ja Peeter Rumm. Jõudnud lahesopi keskele, puistas Lipp tuha merre. Rahvas seisis vaikides kaldal. Kui paat tagasi jõudma hakkas, võeti laul uuesti üles. Seejärel lahkuti Triigi sadamast ja mindi Sassi tallu.

Sassi sõber ja koolivend Räpina aiandustehnikumist Hillar Lipp ütles, et täpselt nii Sass ise sooviski. “On üritatud võimalikult tema tahtmist mööda käia,” märkis ta ärasaatmise kohta ja kinnitas, et Sassi pärand elab edasi tema raamatutes ja sõprade kaudu. Samuti jäi Sassist maha dendropark, kus on esindatud mitusada liiki puid ja taimi.

Lipp meenutas Sassi kui mitmekülgset ja tarka meest. Kooli ajal sidus neid kahte sport ning huvi taimede ja aianduse vastu. “Rööbastel ja kangil tegi ta selliseid asju, mida me ei kujuta ettegi,” sõnas Lipp. Ta märkis, et Sass mängis hästi ka korv- ja võrkpalli, kuid just sportvõimlemises oli ta kõige osavam.

Hillar Lipu sõnul oli Sass ikka öelnud, et normaalne eestlane oleks juba seitse korda surnud, viidates pikale võitlusele vähiga ja muudelegi tervisehädadele. Nimelt olla Sassi tabanud umbes 15 või rohkem aastat tagasi halvatus. Lipu sõnutsi ravis Sass selle lihtsalt liikumisega väga kiiresti välja. “Seda ei tunnista keegi, aga nii see oli,” märkis ta.

Ka Saaremaa aasta põllumeheks valitud Arli Saun meenutas Sassi hea sõnaga. Ta rääkis, et Sass ei olnud ainult tark, vaid tegi ka palju tööd oma elu jooksul. Sauna sõnul otsisid Sassilt aastate jooksul abi ka paljud Eesti tuntud kultuuri- ja sporditegelased.

Print Friendly, PDF & Email