Vaktsineerimisest ehk Su laps sureb kohe ära! (38)

Käisime pojaga üle pika aja ehk pärast aastast pausi perearsti visiidil. Tavaline “tehnoülevaatus”. Kuna poja haigused terve tema üürikese elu jooksul on piirdunud ühe korra palavikus ja kaks korda nohus olemisega, siis meil erilisi kaebusi polnud. Arst tundus sümpaatne ja rahulik. Seda täpselt hetkeni, mil kerkis vaktsineerimise teema ja ma ütlesin, et me pole last vaktsineerida lasknud. Niisuguse barbaarsuse peale viskas lugupeetud arst oma vagura utekese maski loomulikult nurka ning selle alt tuli välja ei keegi muu kui merekoletis Ursula.

Mitte ühtki normaalselt argumenteeritud seisukohta ega midagi, ta lihtsalt üürgas nagu udupasun, kuidas mina soovin, et mu laps invaliidiks jääks, ning anus pead käte vahel hoides selgitusi, et miks, oo miks ma oma lapse surma soovin. Täiesti liialdamata, täpselt nii oligi.

Avaldus vaktsineerimisest loobumiseks lebas mu ees, käes keerutasin pastakat ja mõtlesin, et heakene küll, arutame siis seda asja. Arutamisest paraku tuli välja täpselt nii palju, et mina esitasin küsimuse, mille peale arst enam-vähem nutuga võideldes teatas, et nii kui lastehalvatus üle Eesti riigi piiri jõuab, on minu laps esimene, kes ratastooli jääb või surnult pikali maha kukub.

Ütleme nii, et selline äärmuslik hirmutamistaktika oma eesmärki kindlasti ei täida. Mulle jäi kogu sellest hüsteeriast hoopis mulje, et mu poja vaktsineerimist on eelkõige vaja sellel arstil endal, mitte minul või lapsel. Kas mingid kvoodid või milles asi?

Ma ei vaidle vastu, et lastehalvatus, teetanus ja kõik need teised on jubedad haigused – sada protsenti ongi! Ent nagu ma juba varem öelnud olen, siis vaktsineerimine või vaktsineerimata jätmine kätkeb endas igal juhul vanema vastutust. Kui jätad vaktsineerimata ning laps haigestub – ela endaga edasi, kui suudad. Vaktsineerimise ja võimalike kõrvalmõjude korral on täpselt sama lugu. Aga et ma siiani reaalselt mitte ühtegi normaalset vastust seoses vaktsiinide kõrvalmõjudega ja muuga saanud pole, ei ole minus täit usaldust selle asja suhtes tekkinud.

Tahaksin rääkida enam-vähemgi objektiivse asjatundjaga, mitte kellegagi, kes mu verbaalselt seina peale tõstab ja “saad aru, su laps sureb kohe ära!” näkku karjub, kuni ma tunnen, et vist olengi otsustanud oma lapse vabasurma saata, misjärel vaktsineerimisotsuse puhtalt hirmu najal langetan.

Samuti oli väga huvitav arsti väide, justkui võtaks Eesti riik vastutuse vaktsiinide (tõsiste) tüsistuste korral. Hea nali. Või noh tegelikult väitis proua perearst seda rutakalt kohe, kui olin öelnud, et selline vabatahtlik/kohustuslik vaktsineerimissüsteem on riigile jube mugav. Et arstid survestavad emasid, aga samas oled vaktsineerimise kõrvalmõjude korral oma haige lapse ja pisikese töövõimetuspensioniga omapäi.

Riik tuleb tagasilöögi korral veel vaid nii palju “vastu”, et lapsevanemal on eksklusiivne võimalus terviseametit tekkinud kõrvalmõjust teavitada, misläbi saavad vähemalt teised inimesed tulevikus natuke täpsemat kõrvalmõjude statistikat lugeda. Juhhei! Täpselt see, mis mind emana kõige rohkem huvitab.

Vaktsineerimine ei ole kindlasti selline teema, mille puhul langetaksin otsuseid puhtalt trotsist arstide agressiivse käitumise vastu, küll aga tahaksin teha teadlikku otsust normaalse info põhjal. Praegu mulle seda võimaldatud pole. Olgu ka öeldud, et oleme lapse isaga tegelikult otsustanud vaktsineerimisega oodata kuni poja lasteaeda minekuni ehk seni, kuni ta kolmeseks saab, mitte seda hoopis tegemata jätta. Küll aga praegu, kui on näha, kui tugev immuunsüsteem pojal endal on, ongi mu kõige suurem hirm, et mis saab siis, kui vaktsineerimine tema immuunsüsteemi nõrgestab. Ja vaat siis ei laseks ma enam iial oma last millegi vastu vaktsineerida. Siis ei veenaks mind enam mitte keegi mingi väega ümber.

Pille Kallas, saarlasest blogija


KOMMENTAAR

Sille Väli, perearst:

Laste vaktsineerimine on nii lai teema, seda vaid mõne lausega lahata ei saa. Muidugi on lapsevanemal alati õigus otsustada, kas lasta oma last vaktsineerida või mitte.

Tean, et internetis leidub vastukäivaid arvamusi, aga minu isiklik arvamus on, et vaktsineerimine on vajalik. Ma ei mõista, miks on noored hakanud vaktsineerimise vajalikkuses kahtlema. Need haigused, mille vastu vaktsineeritakse, näiteks difteeria, teetanus, on ju väga rasked haigused. Terved oleme tänu sellele, et meie elanikkond on vaktsineeritud. Keegi ei tea aga, millised haiguspuhangud võivad tulla.

Neid vaktsineerimisi, mis tehakse lapsele kolmekuuselt, nelja- ja poolekuuselt, kuuekuuselt, ei jõua siis keegi enam tegema hakata. Kunagi kaotati Rootsis läkaköha vastane vaktsineerimine. Siis ei tulnud mitte epideemia, vaid lausa pandeemia.

Vaktsineerimisest on väga hästi kirjutanud eesti arstiteadlane, perearst ja pediaater Marje Oona, tema kirjutisi võib leida ka internetist. Ma ei usu, et need lapsed, kes on püsinud terved vaktsineerimata, on terved just seepärast, et neid pole vaktsineeritud. Ka vaktsineeritud lapsed püsivad terved.

Print Friendly, PDF & Email