GALERII: 150 aastat muuseumi (1)

KINGITUS LINNAJUHTIDELT: Kuressaare linnavalitsuse esindus, linnapea Madis Kallas ja abilinnapea Tiia Leppik kinkisid muuseumile lossi ja maastikuga maali, mille võttis vastu Endel Püüa. Tagaplaanil seisab Saaremaa omavalitsuste liidu direktor Veiko Viil. TAMBET ALLIK

KINGITUS LINNAJUHTIDELT: Kuressaare linnavalitsuse esindus, linnapea Madis Kallas ja abilinnapea Tiia Leppik kinkisid muuseumile lossi ja maastikuga maali, mille võttis vastu Endel Püüa. Tagaplaanil seisab Saaremaa omavalitsuste liidu direktor Veiko Viil.
TAMBET ALLIK

Eile algasid Kuressaare piiskopilinnuses Saaremaa muuseumi 150. juubeliaasta auks  pidustused, mis jätkuvad mitmete üritustega ka täna.

Muuseumi direktor Endel Püüa selgitas oma avakõnes, et 150 aastat tagasi 17. veebruaril asutati Kuressaares Saaremaa Uurimise Selts. Ametliku tegutsemisloa sai selts aga mitu kuud hiljem, 12. septembril. Seega oli põhjust sünnipäeva pidada terve aasta jooksul ja nüüdne üritus on justkui kulminatsioon.

Püüa sõnul otsustati juba varakult, et ajalookonverentsi korraldama ei hakata, pigem meenutatakse muuseumi arengu lugu. Esmalt tutvustaski teadusdirektor Olavi Pesti saalitäiele kuulajatele muuseumi algusaegu ja olulisemaid pöördemomente.

Jõudes oma ettekandega nüüdisaega, märkis ta, et praegune direktor läheb ilmselt ajalukku kui “Endel Ehitaja”. Nimelt olevat direktori suurim kirg ehitamine.

Seejärel jagasid oma meenutusi muuseumist Ivo Linna, endine töötaja Reet Truuväärt, muuseumi sõber Bruno Pao, teenekas giid Riida Kask, sagedane külastaja Tõnis Kipper ja naaber Hiiumaalt Helgi Põllo.

Ivo Linna isa Timotheus Linna oli muuseumi direktor aastatel 1946–1976. “Kui natuke liialdada, siis minu lapsepõlv möödus muuseumis,” meenutas Ivo Linna.

Ta jutustas aegadest, mil lossivallid olid veel paksult puid täis ja vallikraav kinni kasvanud. Toona olid loss ja lossihoov Linna ja tema sõprade mängupaik. “Siin oli seda salapära,” märkis Linna ja lisas, et tema koos sõpradega jõudis lossis avastada ka neid kohti, mida isegi tema isa pole üles leidnud.

Ta kinnitas, et eksponaadid olid pühad asjad juba lapse jaoks, kuid ükskord sai koos sõpradega väljapanekus olevaid püsse ikka klõbistatud. “Tore seltskond oli,” tõdes ta ja nimetas mitmeid teenekaid endisi muuseumitöötajaid, keda ta senini mäletab.


Rippuv käsi ja laulev Peeter Tooma

Kõikides lossides on juhtunud kummalisi lugusid. Pole ka Kuressaare loss neist pääsenud. Saarte Häälele jutustati kaks tõestisündinud lugu.

Esimene lugu olla juhtunud 80-ndate alguses, kui lossi alles uuendati ja tänapäevasel kujul polnud see veel külastajatele avatud. Muuseumi töötajad olid üles sättinud näitust ning rõsketes ruumides olla neil külm hakanud. Mindud siis suvisel soojal päeval end päikese kätte soojendama. Päris alla ei hakatud vantsima, vaid võeti koht sisse lossi esiküljel asuvas kaitsekäigus (need sakilised “hambad” kahe torni vahel). Seal sakkide peal oli hea korraks selili visata ja päikesel ennast turgutada lasta.

Kogemata kombel oli aga kellegi käsi jäänud üle serva rippuma. Kuna kaitsekäik asus nii kõrgel, siis silmasid lossi ees olnud turistid vaid kätt. Seega, kui giid oli hakanud rääkima, et “tõstkem oma pilgud nüüd üles”… kostnud ühe turisti suust korralik karjatus.

Teise loo põhjuseks olid kummalised hääled. Lugu ise pärineb samuti 80-ndatest. Ühel õhtul hakanud muuseumisse viimasena jäänud töötaja tühja lossi valve alla panema. Hoone oli tema teada täitsa tühi. Õues ka juba hämar või suisa pime. Äkki kuuleb, kuidas lossi siseõues laulab Peeter Tooma. Seesama, kes “Viimse reliikvia” laule laulab.

Pole vist vaja öelda, et Peeter Toomat lossi lukustatud ei olnud. Pärast tükki aega uurimist selgus, et muuseumi praeguse kontorihoone (toona asus seal sõjakomissariaat) aknal mängis vaikselt raadio. Mingil kummalisel kombel peegeldus heli nii, et võimendus just lossi siseõues.

Raul Vinni

 

Print Friendly, PDF & Email