Mänguasjad enne ja nüüd (3)

Juhtusin kuulama Vikerraadio saadet eelkooliealiste laste arenemisest ja mänguasjade osast selles. Ma ei pannud tähele, kes esines, aga ta märkis, et praeguse aja lapsed nõuavad hoopis teistsuguseid ja arendavamaid mänguasju kui endise aja lapsed.

Hiljuti heietasime lapsepõlve-naabritüdruku ja sõbrannaga oma toimetustest ja mängudest sel ajal, kui sai laps oldud ja paljasääri mööda külatänavat silgatud. Temal oli plastmass­peaga nukk, millele ema oli ise keha juurde õmmelnud. Nukul oli väga ilus nägu ja salamisi ma kadestasin Marvit selle ilusa nuku pärast. Mul endal oli Tiiu-nimeline nukk. See oli poest ostetud nukk, aga millegipärast mängisin temaga harva.

Mänguasjadeks olid meil aga käbid. Suured kuusekäbid olid pullid, väiksemad lehmad, veel väiksemad vasikad ja männikäbid lambad. Ikka nii, et suuremad olid jäärad, väiksemad uted ja pisikesed talled.

Toredamaid nukke polnud kellelgi

Tegime nendele liivast aedu, vahetasime loomi omavahel. Teinekord juhtus, et need läksid ka naabri maadele ja lõhkusid aedu. Eriti oli pahandust siis, kui poisid kaasa mängisid.

Autosid oli vähe ja paljudele poistele valmistasid neid klotsidest ja lauajuppidest isad ise, ükski mäng lelude puudumisel aga mängimata ei jäänud. Kraana jaoks oli vaja lauajuppi, nööri ja kivi lauajupi alla. Alati leidus ka tühi konservikarp kraana kopa jaoks.

Mängisime ka kodu. Pliit sai kividest tehtud, sööginõudeks, pottideks, pannideks olid tühjad      konservikarbid, taldrikuteks purgikaaned. Juhtus ka nii, et äkki olid tüdrukute sööginõud kadunud – siis oli teada, et poisid olid need enda tarbeks minema tassinud.

Sõjajärgsete lastena oli meil mänguasjadeks ka relvade küljest saadud tühje padrunikettaid ja muid sõjast jäänud relvade osi, kuid oli ka juhus, kui leidsime granaadi, mille puust käepide oli ära mädanenud. Papa võttis granaadi ära ja seletas, et kui me midagi leiame, siis tuleb alati kutsuda teda või kedagi teist täiskasvanut enne vaatama, kui asja puutume. Minu onupoeg oli end 11-aastasena miiniga õhku lasknud.

Nukke oli vähe. Küllap igal tüdrukul oli kodus nukk, kuid seda ei lubatud õue viia, sest see oli kallis ja ainuke majas. Aga ega tüdruk nukkudeta mängi. Vaarikavarred olid ilusad siledad ja nende otsa sai kinnitatud takutuust. Seda sai pulga ümber keerata ja see jäi lokki nagu õiged juuksed. Natuke juustest allpoole sai pulga külge kinnitatud riideribaga pisike takupallike –rinnad. Mis naine see ilma rindadeta on? Kleidiks sai pulga ümber seatud riie.  Eks need kleidid läksid iga päevaga uhkemaks ja asi lõppes sellega, et kapist sai toodud mamma kaks gaasriidest rätti – nendest sai neli kleiti. Aeg oli vaene ja sugulane oli rätid Moskvast toonud, mammal oli neist kole kahju, aga peksuta ma jäin. Naabritüdruk ütles veel nüüdki, et nii toredaid nukkusid polnud kellelgi teisel kui meil, ja see on ka minu mõte.

Mänguasju oli vähe ja nendega polnudki nii lõbus mängida kui selliste omaleiutatud asjadega. Nüüd raadiot kuulates meenus mulle pilt, mille minia mõni päev tagasi Facebooki üles pani. Pildil oli pikk roigas, mille 4-aastane poiss oli Tallinnas tuppa vedanud. Küsisin, kuidas see üldse tuppa mahtus. Poeg arvas, et see, kellel kitsas hakkab, kolib teise tuppa.

Laps leiab lelud ise

Olen seda poissi ennegi tähele pannud. Vennaga võtsid nad lahti veduri, millel kaasas kõik mutrivõtmed ja muu kokkupanekuks ja lahtivõtmiseks vajalik, aga ilma katuseta see põrandale vedelema jäigi. Tallinnas on tohutu hulk mänguasju, meil korv ja mitmed kotid, kus laste mänguasjad sees, teiste vanavanemate juures sama asi, aga poiss võtab õuest esimese oksa ja mängib sellega päevade kaupa. See on püss ja kepp, sellega sõidetakse ratsa, nuheldakse nähtamatut vaenlast ja see võetakse ka Tallinna kaasa.

Nende lugematute lelude tõttu, mis last vähe köidavad, on mul tunne, et tekkinud on mänguasjade üleküllus, mis tahab lapse fantaasiat ahistada, ja seepärast leiutabki laps endale ise lelud. Ühe sõnaga, läheb looduse juurde tagasi. Nagu lapsed vanasti, mängib ta palju parema meelega kivide, kaigaste, kastanimunade ja käbidega ning on oma leidude üle õnnelik.

Isa ehitas kuuri ja poeg võis tema juures tunde lappida klotse ja olla endaga väga rahul. Õepojale tegi isa puust haamri, millega poiss koksis kõikide asjade pihta. Anti küll klots selleks, aga juhtus, et see polnud huvitav ja siis haamerdati ka muud.

Isa ja vanaisa olid mõlemad mehed, kellele istusid kõik tööd ja nii jäljendasid ka poisid neid küll ehitades, küll masinaid remontides. Vanem õepoeg ei saanud kuidagi “r” häälikut öeldud. Ühel päeval koksis ta jälle oma haamriga õues vastu papa suurt raudhaamrit. Ju siis sõrm juhtus vahele jääma, kui poiss käratas valju ja selge häälega: “Kurat!” Kindlasti oli papa tööd tehes sedasi vandunud. Kõik tähed olid poisil korrapealt olemas. Sellest alates hakkasime tahtma, et ka muudes sõnades oleks “r” selgelt öeldud.

Mina arvan, et pole tarvis ahastada, kui lapsel pole mitut Barbiet ja kõike, mida silm oskab ihata. On ju laps nii loominguline ja elava fantaasiaga. Mänguasjadeta ja mängimata ei jää ükski laps. Kindlasti on need iseleiutatud asjad hoopis meeldejäävamad ja armsamad kui hirmkallid poenukud, autod, püssid ja mis kõik, mille nimegi ei oska arvata, kuna need on nii võõramaised ja ennenägematud. Pole vaja üle pingutada ning otsida ja leiutada midagi seninägematut ja ennekuulmatut lapsele mängimiseks, et last arendada. Laps on osake puhtast loodusest, ta läheb otsides sinna tagasi ja leiab meelepärased mänguasjad sealt.

Ingrid Holm, Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email