KÕNE IFFILE: Täna räägime Iffiga seakatkust (2)

Ütlen ausalt, et see seakatkuteema on minust üsna mööda läinud, kuna mind see väga ei puuduta – ma ei ole seakasvataja ega ka suur sealihasööja. Sellist paanikat, et ma nüüd seakatku tõttu enam üldse sealiha suhu ei võtaks, küll ei ole.

Igasugu taude on Eestimaal liikunud ennegi. Mäletan väga hästi aega, kui igal pool olid desomatid maas – neid oli kolmkümmend aastat tagasi terve Eesti täis.

Kuskilt otsast on paratamatu, et haigused mööda ilma liiguvad ja liiguvad ka loomade hulgas. Ega me saa suurt midagi selle vastu teha, kui need tõved tulevad. Piirid neid ju ei pea.

Neid taudide puhanguid on ju olnud ka inimeste hulgas – küll on olnud katkud, küll gripiepideemiad.

Muidugi on seda, mis toimub, kõrvalt jälgida kurb. Kuidas selle puhangu tõttu peavad paljud loomad oma elu jätma. Millist mõju avaldab see seakasvatusele, kogu põllumajandusele, on hoomamatu. See on kindlasti erakordselt suur hoop. Kuidas Eesti põllumajandus sellest välja rabeleb, on veel teadmata.

Muidugi tuleb selle vastu võidelda ja usun, et seda tehaksegi. Et on ametkondi, kes tegelevad sellega hommikust õhtuni. Küllap siis vastavalt võimalustele püütakse seda hoopi ka vähendada. Kas katku avastamisel farmis peaks kohe kõik loomad looja karja saatma – mina seda öelda ei oska, ma pole selle teemaga piisavalt kursis. Pigem usun, et tulevikus aitavad igasugu meetmed, kui kõik on tarastatud ja karmid nõuded täidetud.

Arvan, et üksteise süüdistamisest pole ei katku- ega teistegi probleemide lahendamisel kasu. Kõige targem oleks kohe, kui on mingisugune jama lahti, istuda laua taha ja arutada-vaielda nii kaua, kuni optimaalne lahendus on käes. See, et vastastikku üksteist süüdistatakse ja kõik käib meili teel, ei vii mitte kuskile. Tuleb näost näkku rääkida ja püüda asi lahendada kohe, kui hädaolukord käes, mitte probleemi suuremaks ajada. Ehk saabub ka see ilus hommik, kus seakatk on selleks korraks möödas.

Ivo Linna

Print Friendly, PDF & Email