Saaremaa metsades on tõeline sirmikuuputus (9)

SUUR SAAK: Fred Veldermann ühes pisikese Andrease ja Eerikuga sattus sirmikusaagile puhtjuhuslikult, kui geopeitust mängis. EVA RAND

SUUR SAAK: Fred Veldermann ühes pisikese Andrease ja Eerikuga sattus sirmikusaagile puhtjuhuslikult, kui geopeitust mängis.
EVA RAND

Kui läinud sügisel oli Saaremaal suur puravikuaasta, siis sel aastal paistab olema suure sirmiku tähetund.

Sotsiaalvõrgustikus Facebook ilmub neil päevil pilte sirmikusaakidest sõna otseses mõttes kui seeni pärast vihma. Üks, kes juhuslikult sirmikutele otsa “komistas” oli Fred Veldermann.

Ta oli parasjagu Leisi kandis geopeitust mängimas, kui leidis ühe peiduka asupaigast hoopis teist laadi aarde – sirmikute kasvuala. “Selle ümber oli sirmikuid vähemalt kahe toidukorra jagu kohe kaasa haarata,” rääkis Veldermann. “Eks me selle peale tegime natuke suuremad tiirud ja leidsime sirmikuid nii, et kolme mehe peod olid täis,”
muigas ta. Sirmikuid jäi neist metsa küll ja veel.

Veldermann tõdes, et tema ei mäleta, millal viimati nii palju sirmikuid korraga metsas näha oli. “See aasta on selline huvitav – vaatasin just, et ka pähkleid on samamoodi hästi palju. Mõnele asjale on see “kehv suusailm” ikka hästi ka mõjunud.”

Ohtralt sirmikuid korjas mõned päevad tagasi ka Margit Düüna. Tema leidis sirmikutearmee Mustjala kandist. “Tõeline sirmikuaasta on!” kinnitas Düüna, kes silmas läinud nädalalõpul müügikuulutust, kus keegi teatas, et müüb Saaremaal sirmikuid, 1 euro tükk. Sirmikuid oli müüjal palju.

Margitil oli pühapäeval eesmärk minna pohlale, ent metsas oli hoopis sirmikuuputus. “Sirmikud ühel pool teed ja sirmikud teisel pool teed ning nii oli kohe mitmesaja meetri ulatuses ühe väikese metsatee ääres,” rääkis Düüna.

Düünagi pole varasematel aastatel metsas nii palju sirmikuid kohanud. “Olen neid näinud küll, aga üksikuid, kõige rohkem ühte-kahte-kolme koos kasvamas. Sellises koguses kindlasti mitte,” kinnitas ta. “Minu meelest on see võrreldav kogusega, mis eelmisel aastal oli puravikke.”

Mükoloog Vello Liiv saabus eile pärast mitut nädalat Lõuna-Eestis viibimist saarele tagasi ega teadnud siinsest suurte sirmikute rohkusest veel midagi. Siis, kui ta nädalate eest mandrile sõitis, oli saarel kuivaperiood ning metsas seeni polnud. Lõuna-Eesti metsades talle samuti ülearu palju seeni, sh sirmikuid, silma ei hakanud.

Liiv möönis, et suurte sirmikute korjamisega ei maksa liiale minna. “Minu kogemus on, et kui üks inimene sööb kaks sirmikut ära, siis ta kaks aastat neid enam ei taha. Sirmik on spetsiifiliselt väga maitsev, aga parasjagu vänge,” põhjendas ta. Seega võivad ülejäänud korjatud sirmikud raisku minna, kuna isu saab lihtsalt kiiresti otsa. Siiski, kui sirmikud blanšeerida ja seejärel sügavkülma panna, saab neid pikema aja vältel söögiks kasutada samuti kui teisi seeni.

Miks aga suuri sirmikuid praegu metsades nii ohtralt on, ei osanud Liiv täpselt öelda. Ilmselt on ilm lihtsalt sobiv. “Seda peab vist sirmiku käest küsima,” naeris ta.

“Seeneaabitsa” andmeil torkavad suure sirmiku vihmavarju-kujulised viljakehad metsas juba kaugelt silma ja on eksimatult äratuntavad. Sirmikud kasvavad rohtunud valgusküllastes männikuservades, metsalagendikel, teeäärtes ja maanteevallidel tavaliselt juulist oktoobrini.

Print Friendly, PDF & Email