Kaevamistööde käigus tulid välja ajaloolised nahatünnid (1)

VÄLJAKAEVAMINE: Tünnide päevavalguse kätte tulekut on uudistamas ajaloolased Tõnu Sepp ja Garel Püüa. RAUL VINNI

VÄLJAKAEVAMINE: Tünnide päevavalguse kätte tulekut on uudistamas ajaloolased Tõnu Sepp ja Garel Püüa.
RAUL VINNI

Kuressaares Abaja tänaval, Sadamaaida kõrval, kus kunagi asus Wildenbergi nahavabrik, tulid kaevamistööde käigus välja pooleteist meetri kõrgused enam kui saja aasta vanused nahaparkimistünnid.

Tünnidele sattus peale Madis Mets, kes kõrvalhoone vundamendi jaoks kopaga auku kaevas. Kinnistu omanik Anne Kolk andis leiust teada Saaremaa muuseumi teadusdirektorile Olavi Pestile.

Ootamatu leid

Seejärel tuli eile hommikul arheoloog Garel Püüa olukorda üle vaatama ja üks maapõuest väljatulnud tünn toimetati edasi lossihoovi. See tünn pestakse puhtaks ja lähiajal leitakse sobiv koht, kus seda eksponeerida.

Anne Kolk rääkis Saarte Häälele, et nahaparkimistünnidega oli tal kokkupuuteid juba lapsepõlves. “Siin oli lage väli ja niisugused planguotsad ulatusid maapinnast välja,” meenutas ta aegu, mil plats kohalike laste mänguväljak oli. 1950. aastate lõpul või 1960. aastate algul sai aga Anne Kolga isa platsi äärel oleva krundi oma valdusse ja hakkas sinna maja ehitama. “Isa kaevas labidaga tühjaks need tünnid, sai sealt puidumaterjali ja kasutas majaehitusel ära,” rääkis Kolk. “Mäletan lapsepõlvest, et isa tegi ränka tööd – kuidas ta jaksas selle kõik labidaga välja kaevata,” lisas ta, viidates tünni suurusele.

Hiljem ehitati juurde ka abihoone, mis asus üleeile maa seest välja tulnud tünnide kohal. Anne Kolk selgitas, et kõnealune hoone vajus aastatega ja muutus ohtlikuks, mistõttu see maha lammutati. Nüüd asuti uut kõrvalhoonet ehitama ja avastati, et tünne on platsi peal teisigi. “Projekt oli ammu olemas ning nüüd otsustasime, et teeme ära, ja nii ta välja tuli, et tünne on siin territooriumil veel ja veel,” märkis Kolk. Enne saunamaja ehitamise jätkamist tahab ta tünnid maa seest kätte saada.

Vabriku ajalugu

Garel Püüa ütles, et tünnidel on eelkõige kodulooline väärtus ja pärinevad need ilmselt 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest. Esialgse hinnangu kohaselt on need tehtud männipuust ja on küllaltki hästi säilinud.

Nahaparkimistöökoja ja seejärel nahavabriku asutas Kuressaarde Reinhold Wildenberg 1850-ndatel aastatel (1819–1890), kes tuli Saaremaale Läänemaalt. 1872. aastal hakkas isa juures tööle Oscar Wildenberg (1852–1928), kes võttis vabriku hiljem üle. 1880. aastatel toimus suurem äri laiendamine ja uuel sajandil nimetati äri ümber Oscar Wildenbergi ühinenud nahavabrikute aktsiaseltsiks. Nimelt oli ettevõttel üks filiaal ka Riia linnas.

Vahetult enne I maailmasõja algust ulatus ettevõtte aastane produktsioon kümne miljoni kuldrublani. Oscar Wildenbergil oli juba sajandi algul plaanis rajada ka raudtee Roomassaarest ettevõtteni, kuid see idee jäi teostamata. Omal ajal oli Wildenbergi nahatööstus Venemaa loodeosa suurim. 1915. aastal, kui Saksa armee oli jõudnud Riiani, anti Kuressaare asutustele ja suurematele ettevõtetele käsk Venemaale evakueeruda. Wildenbergi nahavabriku seadmed viidi Moskvasse. Tsaariarmee võttis vabrikuhoone kasutusele laona. Kui 1917. aasta suvel aga taganeti, pandi vabrik põlema. Saaremaale saabunud sakslased seadsid varemed enda jaoks sobivasse korda ja võtsid omakorda laona kasutusele. Pärast sõda jäeti varemed aga maha.

Wildenbergil tekkis küll enne surma soov nahatööstus Kuressaares taastada, kuid tema siit ilmast lahkumise tõttu mõttest palju kaugemale ei jõutud. Küll aga tegutses Wildenbergi nahavabrik sõdadevahelisel perioodil edasi Riias.

Wildenbergi nahavabriku ajaloost pajatas Saarte Häälele Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa. Tema sõnul võib Kudjape kalmistult leida ka Wildenbergide kabeli, kuhu on maetud Reinhold Wildenberg ja ilmselt ka Oscar Wildenberg.

Print Friendly, PDF & Email