Pagulasrindel poolt valimata (23)

Viimastel nädalatel oleme me hulganisti kuulnud hõiskeid ja sajatusi, noomimisi, tähelepanekuid, arutlusi, tuhandetes fotomaterjali ja videoülesvõtteid. Sotsiaalmeedias, peavoolumeedias, meedias, mida nagu ei mõistagi kuhugi paigutada. Tundub, et kuhu ka oma pilku ei pööraks, püütakse sind lämmatada järjekordse uudispommiga sellest, mis pagulasrindel sünnib. Just nimelt rindel, millekski vähemaks on seda tänasel päeval juba keeruline pidada, kui probleem on taandunud banaalseteks seisukohavõttudeks “kui sa pole pagulaste poolt, siis sa oled meie vastu, rassist, kaabakas” ja “kui sa oled pagulaste poolt, oled rahvavaenlane, Eesti mahamüüja, keele ja kultuuri suretaja”.

Nii ma siis laiutangi käsi, nentides, et ma ei tea, mida või keda uskuda ja kas üldse uskuda. Isoleerida ennast kõigest sellest? Valida pool? Aga ma ei taha. See diskussioon on läinud kohati niivõrd hüsteeriliseks ja väljunud kaine arutluse piiridest, et see solvab juba praktiliselt igasuguse eluvormi intelligentsi.

Ühelt poolt kisendatakse, et on häbi olla eestlane, või püütakse leiutada mingisugust kollektiivset süüd ei tea milles, teiselt poolt ventileeritakse oma argifrustratsiooni netikommentaariumides, valimata sõnu, andes voli ebainimlikele tungidele, nagu poleks päevagi koolis käidud, vaid elatud koos huntidega kuskil põlislaanes. Ja sellepärast on tõesti kaunis piinlik, rääkimata sellest, et riigis, kus kooliharidus on tasuta, võiks säärasel moel väljendatud seisukohtadele mingit õigustust leida.

Kuristikust tagasiteed ei ole

“Aga inimesed on selleni viidud…” kostab tavapärane selgitus, millega püütakse kõikjal lokkavat madalalaubalist kultuuritust välja vabandada. Püüd otsida süüdlast oma elu vajakajäämistes väljapoolt seda sfääri, kus inimene ise oma elu heaks midagi ära saaks teha, on muutunud ebameeldivaks ja häirivaks standardiks.

Näitlikustamaks, millise absurdini on inimesed suutelised oma mõttelõnga antud teemal juhtima, siis… Möödunud nädalal sattusin ühe uudisloo, mis rääkis Egiptuse miljardäri soovist osta Kreeka või Itaalia käest üks saar ning paigutada pagulased sinna, kommentaarile, kus kommenteerija pakkus välja, et kui tal oleks palju raha, siis ostaks ta Eesti ära, laseks riigikogu lahti ja astuks Euroopa Liidust välja. Mul on küll üpris keeruline mõista, mil moel see pagulastelaviini aitaks pidurdada, ilmselt sama palju, kui päris laviini korral silmad tugevasti kinni pigistada ja haugata sõõrikust üks korralik suutäis.

Paraku ei saa vastupidist väita ka immigratsiooni pooldajate osas, kuigi ausalt öeldes pole ma täheldanud, et ükski terve mõistusega inimene üleüldse siinmail oleks valmis massilisele pagulaste saabumisele alla kirjutama. Samas puudub neis apokalüptiline paanika, hoolimata sellest, et mitte kellelgi pole ka head plaani, kuidas kujunenud olukorraga hakkama saada. Ja nagu teada, kui eestlasel pole plaani, siis ta laulab… kasvõi selleks, et ülepea kasvanud pingeid ja hirmu maandada. Aga enam pole 80-ndate lõpp, ükskõik kui väga me ka ei tahaks seda üllast laulva revolutsiooni ideed taastoota.

Ei suuda me vabaks laulda end hirmust ega pagulastest ning revolutsioone tehakse mujal, samal ajal, kui me sageli statistidena pealt vaatame. Ma ei usu, et praegusele humanitaarkriisile kaasa tundvad inimesed oleksid naiivsed ning kaugeltki pole see mingisugune pelk tolerantsus, mida püütakse väljendeid valimata pagulaste vastaste poolt neile omistada. Need on lihtsad ja elementaarsed tõed, millest paljud inimesed juhinduvad. Tõed ja arusaamised, mille vaidlustamine paiskab meid tõepoolest nii sügavasse kuristikku, kust tagasiteed enam ei ole. Üleskutsed vägivallale, selle heaks kiitmine, kellegi alavääristamine nahavärvi ja usu tõttu või hukka saanud inimeste üle parastamine meid ühel hetkel selleni viib.

Ettekäänete asemel lahendused

Ehkki meile meeldib nii mõelda, ei ole eestlased mingi äravalitud rahvas. Püüdes hüsteeritsema ajavatest lehepealkirjadest pisut kaugemale vaadata, tuleks oma ego maha suruda ja tunnistada, et väikesed riigid nagu Eesti eksisteerivad kellegi armust, tänu teatud kokkulepetele, mis ühiskonda koos hoiavad.

Õnn on, et hoiavad. See ei tähenda seda, et eestlane olla poleks endiselt uhke ja hää. See tähendab aga seda, et ühiskonnaliikmed tolle kokkuleppe püsimiseks vastavalt võimetele ka panustavad ning oma panuse eest ka vastust kannavad. Nii need, kes annavad valimiskastide juures saadikutele mandaadi, kui ka need, kes neile antud mandaadiga volituste piires toimetavad.

Volitusi, et Eesti saaks anda oma väikese panuse tervet Euroopat mõjutava humanitaarkriisi lahendamisse ning samal ajal hoida riiki kursil, omavad selleks mandaadi saanud valitsusparteid. Hurjutavate kirjade kirjutamine omavalitsustesse, pooltõdede kuulutamine, küüniline allkirjade kogumine, mida saadavad muuhulgas ka väikelaste suunas tehtud ähvardused, justkui neid hakataks vägistama, ja natsionalistlikke meeleolude üleskütmine ei vii sõja- ja mugavuspõgenikke tagasi nende kodumaale. Sinna, kus me tegelikult neid abistama oleksime pidanud ja ka edaspidi peaksime. Sellised madala lennuga võtted täidavad peaasjalikult vaid teatud parteide ja isikute populaarsuskaugast, kuid tegelikku abi neist pole. See väljakutse sisserännanute näol on reaalne ning meie toimetamised peaksid olema suunatud resoluutsetele lahendustele, mitte põhjuste leiutamisele, miks eestlane ei saa tõelistele abivajajatele kätt ulatada.

Sõnavõtte, mis kohtlevad kõiki pagulasi kui potentsiaalseid vägistajaid, terroriste ja kaabakaid, on piinlik lugeda… samavõrd nagu neid, mis kõiki eestlasi ühe puuga lööma ruttavad.

Priit Pruul
saarlane

Print Friendly, PDF & Email