Saage tuttavaks, aasta põllumees 2015 – Arli Saun (4)

TIITEL TULI OOTAMATULT: Arli Saun kinnitab, et aasta põllumehe tiitliga kaasnev au ei saa olla vaid tema päralt – tegemist on olnud ikka kogu pere töö ja vaevaga. GUNNAR SIINER

TIITEL TULI OOTAMATULT: Arli Saun kinnitab, et aasta põllumehe tiitliga kaasnev au ei saa olla vaid tema päralt – tegemist on olnud ikka kogu pere töö ja vaevaga.
GUNNAR SIINER

Eelmistest Saaremaa aasta põllumeestest koosnev žürii valis tänavu ilma vaidlemata ja enneolematus üksmeeles maakonna aasta põllumeheks seemnekasvataja Arli Sauna. Aastaid tulemuslikku tööd on teinud tema Nurga talust Eesti ühe suurema heinaseemnekasvataja, ometi on mees ise jäänud tagasihoidlikult laiemale avalikkusele tundmatuks.

 

Kas oli suur ehmatus, kui sellest aasta põllumehe tiitlist kuulsite?

Seda küll ei oodanud! See oli tõesti ootamatu. See pole üksi minu väljateenitud au, see on ikka pere vaev, pojad on need, kes on selle töö viimasel ajal ära teinud.

Neil oli hea teie tehtu pealt edasi minna…

Jah, see vundamendi valamine on väga tähtis, et see saaks tugev, mille peale hiljem ehitama hakata.

Kust pärineb armastus maa ja põllumeheameti vastu?

Minu isa tegelikult ei kiitnud heaks, et ma põllumeheks hakkaksin. Ja ega see pole kerge põli olnud ka. Mina kiidan Türi tehnikumi, pärast lõpetamist olen põhiliselt töötanud seemnekasvatusagronoomina. Algul endises Kaarma kolhoosis. Siis juba sai seemneid kasvatatud. Tilli- ja kaalikaseeme olid päris tulukad, võrreldes kolhoosi palganumbritega. Hiljem lagunesid majandid ära, aga ma ei osanud ju muud teha! Hakkasin alguses tegelema piimatootmisega, see oli ränk aeg. Polnud muud kui kaks kätt ja hea tahtmine. Talupidaja elu ei ole olnud kerge. Hiljem vaatasin, et teadmisi ju on ja võiks ikka seemnekasvatuse juurde jääda.

See oli tagantjärele mõeldes õige otsus?

Seda küll. Inimene peab seda tegema, mida ta oskab ja mis on tema hobi ja kutsumus.

Kas teie talu ongi Eesti suurim seemnekasvataja?

Selle aasta andmeid pole veel teada, aga meil on olnud tõesti kõige suuremad heinaseemne kogused. Tartu Agro on viimastel aastatel pisut tagasi tõmbunud.

Miks Eestis seemnekasvatusega nii vähe tegeletakse?

Kasvatajaid on Eestis kokku kas 52 või 54. Saaremaal on veel Valjala seemnekeskus, Andres Kurgpõld, Urmas Mägi, Aine Kaljuste. Me ikka suhtleme omavahel ja ega me konkurendid ole. Ka mandri omadega on kokkusaamisi.

Praegu Eestis kasvatatava seemne kogused suurenevad. Euroopas on sellel tootmisel toetused peal ja meil on raske oma seemnega turule tulla. Samas on Eesti sordid näidanud, et on meie tingimusi arvestades palju vastupidavamad ja elavad karmid talved paremini üle.

Millised on praegu teie põhilised sordid?

Meil on kõige rohkem erinevaid taimeliike: karjamaa raihein, harilik ja punane aruhein, põldtimut, aasnurmikas, päideroog, punane ristik. Eks ta tülikas on. Sa pead ju koristamise ajal kõik masinad enne järgmist seemet ära puhastama. Ka analüüsid maksavad, on see siis sada kilo või kümnetonnine partii, nii ongi kasulikum toota suuremaid koguseid ühte seemet.

Kui palju teil praegu maad kasutada on?

Oli kahesaja viiekümne ringis, sel aastal on natuke rohkem, 300 hektarit. Heinaseemet koristasime tänavu 120 hektarilt. Nende pindadega oleme toime tulnud. See aasta on looduse poolt olnud väga helde. Saagid tõotavad tulla päris korralikud. Aga kogu seeme ei ole veel puhastatud ja enne, kui laborist pole analüüsid tulnud, ei oska kvaliteedi kohta midagi öelda. Koguselt võib punane ristik anda tänavu isegi üle 500 kilo hektarilt. Sellist numbrit pole veel olnud! Karjamaa raihein toob kahe tonni ringi hektarilt. Üks tee oleks ka mahe seemnekasvatus, aga oleme mõelnud sellele, et anda taimedele väetistega toitaineid, ja ega me neid mürke palju kasuta. Ilma ka ei saa.

Kas keerulisem on seemet kasvatada või hiljem seda müüa?

Seni oleme müügiga toime tulnud. Oleme müünud hulgi Older Grupp OÜ-le, muruseeme läheb Eesti Murud OÜ-le ja Aed ja Muru OÜ-le.

Maksavad hästi?

Alati võiks ju rohkem olla! Aga sõpru peab hoidma ja hindadega niruda pole ka mõtet.

Mis hinda mõjutab?

Riik kontrollib meid kolm korda. Kõigepealt tunnustatakse kasvuaastal põld, siis kuivatame-puhastame ja talvel võetakse analüüsid, Sakus tehakse kindlaks seemne kvaliteet, idanevus ja puhtus. Kolmas kontroll tuleb veel. 10% partiidest pannakse Viljandi katsekeskuses kasvama, et tõestada, et tegemist on ikka selle kultuuriga ja sel on ikka samad näitajad, nagu laboris kinnitati.

Millest seemnekasvatuses edu sõltub?

Ilmast sõltub palju. Jõgeva teadlased ütlevad, et Kesk-Eesti muldadel peaksid saagid palju suuremad olema. Aga nemad ei ole võib-olla nii pühendunult sellele seemnekasvatusele mõelnud. Vilja on palju kergem kasvatada. Koristamise aeg on väga tähtis, koristada tuleb õigel ajal, valmis päideroog võib tuule käes tundidega ära pudiseda. Nõnda on ka timutiga. Kui on tuul ja vihm, ei saa kombainiga välja minna. Sellepärast on meil ka nii palju eri liiki taimi.

Kui palju olete investeerinud?

Tahan kogu majapidamise poegadele üle anda ja seepärast tegin ennast võlgadest klaariks. Praegu talul laene ei ole, seemnekasvatus on andnud tulukust ja saaginumbrid pole häbeneda. Kui on kvaliteet, siis on ka ostja olemas. Aga tulevikus on plaanis osta kombain ja viljakuivati. Siis peab jälle raha välja käima…

Kas seemnekasvatusele toetusi ka antakse?

On pindalatoetus ja keskkonnatoetus. Muud toetust loota pole. Kui sul ikka saaki pole, siis need toetused rohkem rikuvad tootmist.

Saaks ilma ka?

Oleks ausam. Sahkerdamist ja bürokraatiat oleks vähem. Sa pead nii paljude asjadega kursis olema, aga need uued seadused tulevad ju nii hilja, kui juba külviaeg käes on, alles siis saad teada, mis nõudeid sulle esitatakse.

Palju teil rahvast palgal on?

Kolm poega on. Nad on tublid. Üks (Mihkel – T. K.) läks algul meremeheks, teine (Andres) õppis kokaks, aga nüüd on nad siia tagasi tulnud. Juba koolipõlves nägin, et nad tahtsid talus tööd teha ja ma andsin võimaluse ka. Meremees õppis Olustveres, see kes kokk on, tal veel EPA (Eesti maaülikool, põllumajanduse ettevõtluse ja majandamise eriala – T. K.) pooleli. Neil on juba praktikat ka, nad teavad, mis on mis, iga töö õpetab.

Kui vanalt te ise esimest korda traktoriroolis olite?

Oi, hilja, alles tehnikumis sain autorooli. Olin siis kahekümne ligi. Lapsena ma ei teadnudki, kelleks saada. Toonane sovhoosidirektor tuli kooli rääkima ja siis me läksimegi peaaegu terve klassiga Türi tehnikumi. Ja ma ei kahetse ka seda.

Sealt sai põllumajanduslikud teadmised. Seal oli ka praktikabaas suurem. Hiljem õppisin ülikoolis agronoomiat edasi. Eelmise aasta põllumees Ilmar Teevet ja Vigala Sass olid minu kursusevennad. Seal oli palju häid mehi.

Väravas on teil uhke kivi, kuhu on sisse raiutud “Nurga 1926”.

Jah, siis hakkasid minu isa ja vanaisa seda kohta ehitama. Pärast mõisate lagunemist anti talukohad. Kõik Laadjala küla majad on sel ajal ehitatud.

On ka käegalöömise ja kõhkluse mõtteid olnud?

Need kõhklusehetked ongi mind palju seganud. Kui pojad kõik läksid algul teist ametit õppima.., aga mulle on tähtis, et tulevik oleks selge. Et sa tead, kelle jaoks sa seda kõike teed.

Print Friendly, PDF & Email