Vastutustundetu vastutus (21)

Lääne-Saare valla vallavanem Andres Tinno  ja president Toomas-Hendrik Ilves LÄÄNE-SAARE VALD

Lääne-Saare vallavanem Andres Tinno ja president Toomas-Hendrik Ilves
LÄÄNE-SAARE VALD

Juba rohkem kui aasta on möödunud Saaremaal ühe omavalitsuse moodustamise protsessi algusest. Iga korraliku protsessi käigus tehakse vahekokkuvõtteid ning eelmisel nädalal juhtus see üsna üllatavas vormis, vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kohtumise käigus Saare maakonna omavalitsusjuhtidega Kuressaare raekojas.

Esmalt tutvustas Kuressaare linnapea lõpule jõudnud edukaid projekte (tänavavalgustus, staadion), mis, tõsi küll, oli algatanud juba üle-eelmine linnavalitsus. Samuti rääkis ta, kuidas Kuressaare oli algatanud Saaremaal ühe omavalitsuse moodustamise. Viimase teema raames esitas president ka küsimuse omavalitsusjuhtidele, millised on ühinemise mured ja rõõmud. Ja siis läks huvitavaks.

No tere hommikust!

Üks juht kurtis, et volikogu on ühinemisele vaikimisi vastu. Teine kurtis, et vald on täna ääremaa ja jääbki selleks ka edaspidi. Kolmas seda, et koolis pole lapsi ja vanadekodu vajab laienemiseks raha. Neljas muretses identiteedi ja demokraatia pärast. Viies, kuues ja seitsmes, et elu on lihtsalt raske. Kokkuvõttes selline üsna tavaline ja varemgi korduvalt kuuldud jutt. Kuid siis tuli pauk sealt, kust ei osanud üldse oodata.

Sõnavõtt oli umbes-täpselt selline: “Kuressaare linna huvid selles protsessis on, et tema tähtsus ja otsustusõigus Saaremaal ei väheneks, ja üldiselt pole Kuressaare volikogu läbirääkimistega kursis. Kui leping lauale jõuab, eks me siis volikogus otsustame.”

Seda ütles linnavolikogu esimees. Nii ütleb inimene, kelle allkiri on kõikidele Saaremaa omavalitsustele saadetud ühinemisläbirääkimiste kutse all. Inimene, kes viimaste valimiste ajal pooldas kahe käega ühtset Saaremaad. Ja nüüd ütleb, et meie huvi on jätkuv võim ja otsustage teie (ülejäänud juhid) midagi ära ning eks me siis vaatame. Jõupositsiooni võimas väljendus.

Lennart Meri ja Andrus Ansip oleks selle peale neile iroonilisel kombel lausunud: “Tule taevas appi!” Mina ei ole nii originaalne, ütleksin lihtsalt: “No tere hommikust!”

Pean tunnistama, et ma ei olnud ainukene, kes vaatas jahmunud näoga. Teema oli kergelt laual ka järgmisel päeval toimunud kohtumisel Toomas Hendrik Ilvesega. Milles oli siis probleem? Vägisi jääb mulje, et vildakas on suhtumine ja vastutustunne kogu Saaremaa tuleviku osas.

Pärast sellist mõtteavaldust tekib suur soov küsida, kas seepärast suunatigi kogu läbirääkimiste protsess linna enda koordineerimiselt maavalitsuse ühinemiskoordinaatori alla, et mitte vastutada selle eest, mis sai algatatud. Kas ühinemisprotsess on sarnane teleseriaaliga “Õnne 13”, mille lõppu pole ette näha?

Pähe tikub küsimus, miks meie (Lääne-Saare vald, aga ehk peaksid mõtlema ka teised) selles protsessis osaleme, kui partnerid ei tunne huvi või ei mõtle kaasa. Miks meie oma aega siis raiskame, kui linnavolikogu ei huvita ning “vaadatakse pärast”, mis supp kokku on keedetud. Ja kui ei maitse, visatakse sigadele.

Praeguste näitajate poolest on Lääne-Saare vald piisavalt suur, riigi haldusreform meid enam ühinema ei kohusta. Paari aasta pärast lihtsalt liidetakse Lääne-Saare valla külge veel mõned naabervallad ja siis pole enam midagi läbi rääkida. Ning isegi kui ei liideta, jääb Lääne-Saare vald oma võimekuselt ja suuruselt igati võrdväärseks partneriks mujal tekkivate suuremate valdade jaoks. Keegi kellegagi liidetakse niikuinii. See on selge. Seda kinnitas ka president. Riik on aru saanud, et endist viisi enam edasi minna ei saa.

Siiamaani on kogu Saaremaa ühinemisel osalemist hoogustanud soov, et Saaremaale tekiks strateegiline juhtimine ja arvestatav partner keskvõimule. Tänased suured probleemid ei ole väikevaldadele võimetekohased ja Saaremaa kui terviku juhtimist ei toimu.

Oleme algusest peale rääkinud, et Saaremaa saab üheks omavalitsuseks ainult siis, kui me asendame sõnad “minu linn” ja “minu vald” sõnadega “meie Saaremaa” ning ei sea tähtsamaks oma piirkonna huve teiste ees.

Pole vaid vallavanemate projekt

Ühinemisläbirääkimised peavad olema laiapõhjalised, aga samas kiired. Oluline on, et ühinemisläbirääkimistega ei tegeleks ainult linna- ja vallavalitsused, vaid ka volikogud, just sealsed komisjonid. Tegemist ei saa olla ainult linnapea ja vallavanemate projektiga. Seda enam, et nii mõnelgi praegusel vallavanemal tundub ainukeseks mureks olevat tema ametikoht ja sissetulek, mida viimaste uudiste kohaselt püütakse mingil määral säilitada hulgaliste halduskogude loomisega.

Lääne-Saare valla ühinemisprotsess näitas selgelt just seda, et kui ühinemine ei ole pelgalt vallavanemate projekt ja oma panuse annavad ka volikogude liikmed ning eri tasandi allasutuste juhid, siis tuleb ka see ühisosa ja arusaam, mida me otsime ja kuhu me minna tahame. Ainult see tagas ühise mõistmise suurema valla vajalikkusest ja möödapääsmatusest. See tõi lõpuks volikogude toetuse ühinemisele.

Kui inimene ei süüvi ega osale protsessis, siis ühel päeval avastab ta volikogus oma laua pealt dokumendi, mille kohta ei oska ta öelda a-d ega o-d. Ja siis juhtub kõige hullem – ta ei ole kursis ja sel momendil toimub poolt hääletades vastutustundetu vastutuse võtmine!

Andres Tinno
Eesti noorima valla, Lääne-Saare vallavanem

Print Friendly, PDF & Email