Nõukaaegne asi küll, aga töötab hästi ja on hinnas (9)

TÖÖKORRAS: Kalle Niit demonstreerib, et päevinäinud lihapurustaja teeb endiselt oma töö.
TAMBET ALLIK

Kuigi elektroonikakaupluste riiulid on lookas kõiksugustest moodsatest köögimasinatest, ei ole siiani käibelt kadunud nõukogude ajast pärinevad lihtsakoelised seadeldised, mida vanavara poodidest ja internetifoorumitest lausa taga otsitakse.

Kuressaares Kauba tänaval vanavarapoodi eAntiik pidava Irene Teesalu sõnul küsitakse neilt nii mõnigi kord vahvlimasinat, “mulksuga kohvikannu” või endisaegset kohviveskit.

“Ju see ikka nostalgia on, sest praegu on ju olemas igasuguseid peenemaid kohvimasinaid,” muheles Teesalu. Ise kasutas ta nn mulksuga kohvikannu viimati 1980. aastatel. “Praegu ei ole enam proovinud, isegi ei tea, miks, ilmselt olen uuega harjunud,” nentis ta. Kui ikka uus kohvimasin olemas, siis vana järele eriti ei igatse.

Küll aga igatsevad “mulksuga kohvikannu” inimesed, kelle jaoks on see näiteks sisustuselement. Samas märkis Teesalu, et ega see vana kann kehva kohvi tee. Hind jääb “mulksuga kohvikannul” enamasti umbes 15 euro kanti. Seega kalliks antiigiks teda otseselt veel pidada ei saa. Teesalu sõnul vanad kohvikannud tulevad ja lähevad, niisiis on tegu küllaltki populaarse asjaga.

Vahvlimasinat, mida oli juba toona mitut sorti, Irene Teesalul aga ette näidata ei olnud. “Üsna kohe läheb ära, kui normaalse hinnaga müüa,” kinnitas ta. Normaalne hind on tema sõnul olenevalt küpsetaja seisukorrast 30 eurot. “Olen kuulnud, et on müüdud ka 70 euroga, aga siis on müüjal hästi läinud,” arvas ta.

Internetipoodides algavad hinnad samuti umbes 30 eurost, kuid müüakse ka kallimalt. Suve jooksul käis eAntiigis vähemalt kolm klienti, kes otsisid seda küllaltki kogukat küpsetusmasinat, märkis Teesalu. Küllap neid huvilisi on palju rohkem, sest ega kõik oska antiigikauplusse sellist riistapuud otsima tulla, arvas Teesalu.

“Mõned ütlevad, et tulevad paremad vahvlid kui nüüdisaegse masinaga,” nentis Irene Teesalu, kuid lisas, et päris kindlalt seda väita ei saaks, sest tänapäevaseid küpsetajaid on ju samuti erinevaid. Nõukogude ajal olid levinumad kas Voltad või siis Esta-2-d.

Kaupluse Harakapesa omanik Kalle Niit tõdes, et nõukaaegset kohviveskit pole ta enam oma pool aastat näinud ja ka mulksuv kohvikann oli tal müügis umbes aasta tagasi.

“Väheks hakkab neid jääma, vahepeal liikus ikka rohkem, aga nõudlust on,” kinnitas Niit, öeldes, et vahvlimasinat käiakse küsimas vähemasti paar korda kuus.

Küll oli Niidul aga ette näidata Straume kohviveski suurem vend lihapurustaja. “Sellega hakiti liha ja purustati köögivilju. Hallil ajal, kui blenderit ei olnud, kasutati seda blenderi asemel,” selgitas ta.

Oma tööpõhimõttelt ja väljanägemiselt on lihapurustaja sarnane kohviveskiga. Ainuke märgatav erinevus seisneb selles, et lihapurustaja on ligi kaks korda suurem.

Tuleb tunnistada, et see “massin” teeb üsna hirmsat häält, kuid kui liha sisse panna, siis see ilmselt veidi summutab heli.

Miks siis inimesed kõiki neid masinaid siiani kasutavad ja on nõus koguni kalli raha eest ostma?

Kuressaares elav Gertrud rääkis Saarte Häälele, et tema on veidi nostalgiahull ja seepärast ta vana vahvlimasinat kasutabki.

“Mulle meeldib just sellega vahvleid teha, sest kui ma väike olin, olid vahvlid täpselt samasugused,” selgitas, lisades, et pealegi teeb see vana vahvlimasin krõbedamaid vahvleid.

Gertrud möönis, et toimetamist on vana masinaga küll veidi rohkem, kui uuema aja omadega. Näiteks ajab vana vahvlimasin, kui selle rauad kokku vajutada, vahelt veidi õli ja tainast välja. Seetõttu tuleb masinale ajaleht vms alla panna, kui küpsetamiseks läheb. Ent eks seegi ole tema hinnangul omamoodi nostalgiline.

Kes kasutab nostalgiast, kellele vanad asjad lihtsalt meeldivad

Suvel Saarte Hääles ajakirjanikuleiba maitsnud Anni Viskuse jaoks pole nõukaaegsed riistapuud samuti võõrad. Kuigi, tõsi küll, vanust on neil rohkem, kui tal endal. “Kõige rohkem olen kohviveskiga toimetanud,” märkis ta.

Kohviubasid pole ta sellega jahvatanud, kuid see-eest on masin aktiivne teistel “rinnetel”, naeris Anni. “Näiteks on see ideaalne tuhksuhkru tegemiseks ja eriti veel suurtes kogustes,” selgitas ta. “Sellega on väga hea ka igasuguseid pähkleid purustada või pesto tegemisel paari sekundiga seedermänniseemneid jahvatada.”

Mingisugust uut samalaadset masinat Anni sõnul tal koju vaja pole. Väsimuse märke pole vana kohviveski seni ilmutanud. Kord oli masina ainus nupp otsast tulnud, kuid selle vea parandamine polnud kuigi keeruline. “Meie vanal nõukamasinal on veel üsna jõuline hing sees,” kinnitas ta.

Kohviveski puhul väärib tähelepanu veel asjaolu, et erinevalt vahvlimasinast selle eest märkimisväärset summat ei küsita. Veebipoodides on see omanikku vahetanud tihtipeale umbes viie euro eest.

Niisiis võib julgelt väita, et endisaegseid köögimasinaid ei kasuta ainult vanem generatsioon, vaid need on enda jaoks avastanud ka nooremad inimesed.