Ei saa äratada inimest, kes teeskleb magamist (6)

 

Mulle tundub, et midagi on meil kuskil valesti läinud… Te ei arva nii? Mis küll juhtus? Millisel ristmikul me vale pöörde tegime? Või ei teinudki ja on midagi meie sees juba mõni aeg peidus olnud, mis nüüd kõik välja lööma hakkab? Ma ei suuda enam lugeda traditsioonilist kirjutavat meediat, sest seal lihtsalt genereeritakse mingit suvalist oletuslikku sisu, et tekitada kõmu, luua lugejaid, luua võimu, ohvreid, süüdlasi, raha… Valitakse üks radikaalne suund, mis on õige ja mis on vale, ning see on täiesti arusaamatule hulgale inimestele nagu aamen kirikus. Näidatakse vaid mündi üht külge, korrutatakse, et see on ainus ja õige, ning me noogutame nõustudes pead. Päriselt ka või?

Arutlegem inimlikul moel

Jäin ühel toredal päeval “Seitsmeseid uudiseid” vaatama, kus suutsin vaid Mardisalu sissejuhatavad teemad ära kuulata, kui mul hirm hakkas, süda pahaks läks ja leidsin end ruttu pulti haaramas, et teler kinni panna. Hoidku veel selle eest, kui ühel hetkel peaks näpp hiirel leidma tee netikommentaariumisse, no ei, jääb ära! Ma ei tea, kes need seal on, aga Eesti tundub ikka üks kole suur riik, sest ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes sellist umbluud suudab suust välja ajada. Mingi pime viha ja kurjus on leidnud koha inimeste südames ja selle kõige vahelt ilusa ja hea väljafiltreerimine tundub mulle üha keerulisem.

Kirgi kütvaid teemasid muidugi on ja paljusid neist on väga kurb ja piinlik lugeda. On, mille üle arutleda, aga seda saab teha inimlikul moel, tekitades argumenteeritud arutelu, mitte harimatu plämaveski.

Meie riigisisene ühtekuuluvus on proovile pandud, maailm meie ümber tõmbub kokku, ruumi jääb üha vähemaks, info liigub, erinevused sulanduvad, intriigid süvenevad. Kas meie pisikest vabaks lauldud ühiskonda iseloomustabki see, et me ei suuda 45 000 km2 peal nii imepisikese seltskonnaga ühiseid otsuseid vastu võtta, üksteist respekteerida ja üksteise potikaante peale pasandamist lõpetada? Miks me näitame oma ühtekuuluvust üles vaid paari aasta tagant toimuvatel ühislaulmistel ja A. Le Coq Arenal, kui sinisärgid väljakule jooksevad? Võtke see emotsioon sealt kaasa! See algab meist endist, ei kuskilt mujalt.

Ka minule valmistab muret pagulaspoliitika. Ma ei saa seda kuidagi pooldada, sest see on valedel kaalutlustel tehtud otsus, millel tagasiteed ei ole. Ma olen oma lühikese elu jooksul aru saanud, et probleemi tuleb lahendada, mitte tagajärgi likvideerida/pehmendada. Nii on suuresti ka praeguse situatsiooniga. Me võime pakkuda varjualust, ruumi ehk leiaks, töökäsi juurde võtta pole ka paha, aga see ei lahenda mitte kuidagi probleemi kriisikoldes.

See sõda Lähis-Idas ja Mustal mandril, mida meie hellitavalt kriisiks kutsume, ei paista lõppevat. Kriis… Kah mul kriis… Kriis on siis, kui suitsu on, aga tuld ei ole. See seal on sõda, mis on kaotanud igasuguse inimlikkuse piiri! Kas jäämegi endale võõra kultuuri esindajaid juurde võtma, eriti veel nii äärmuslikke, kui islamiusulised? See on ühe otsa pilet. Pöördumatu otsus. Kui sa selle sammu oled teinud, siis seda hiljem muuta on väga-väga keeruline – sa ei saa inimesi välja saatma hakata, sa ei saa enam limiteerida sisserände kvoote, see tooks kaasa palju pahameelt. Nii saab vähemusest enamus ja hakkab tekkima tüüpiline Lääne-Euroopa arenenud riikide sündroom.

Aga mida külvad, seda lõikad, nii on! Nimetage seda külgetõmbeseaduseks või milleks iganes, aga see toimib inimestega. Selle, mille välja annad, saad sa ka tagasi. Kui sa arvad, et pagulastele suunatud viha ja vaen on selle probleemi parim võimalik lahendus, siis sa oled ikka väga valel teel. Kuidas see peaks toimima? Meie näitame väga radikaalselt välja, et nad ei ole siia oodatud, ja eeldame, et see kiirendab nende inimeste sisseelamist siin? Lollus, arulage rumalus! Ärge elage teiste elu, elage oma elu! Olge eeskujuks, näidake, milline peaks üks toimiv “heaolu”-ühiskond välja nägema. Hoidke endas see inimlikkuse piir.

Avaldage arvamust, diskuteerige, argumenteerige. Mida te lahmite “sõltumatute” meediaväljaannete pealkirjade alusel, mille eesmärk on intriigide süvendamisega teilt raha ja oma arvamus ära võtta. Kui te tahate kaasa rääkida, kaasa mõtelda, siis süvenege, proovige vaadata kaugemale, tehke enda jaoks kõik väga selgeks, enne kui kedagi risti lööma või häbiposti riputama hakkate. Ärge laske meedial ennast juhtida, ärge vormistage oma väärtushinnanguid vastavalt nende kirjutatule, mõelge ise kainelt.

Mine jaluta õues või loe mõni raamat, hinga paar korda sügavalt sisse ja välja, tegele lähedastega, sellega, mis sind toidab, ning proovi mõista, mis on õige ja mis vale. Mündil ei ole kaks külge, on kuradi rämedalt palju erinevaid külgi, mida ei suuda sina, mina ega ka paljud teised näha.

Aeg on teha otsuseid

Ka sina, hea riigiisa, rahvamees, meie esindaja. Tõmba ka sina korra käsipidur peale ja mõtle asjade üle järele, sest seda, mis praegu teiega toimub, ei saa küll esinduslikuks poliitikaks pidada. Te ei suuda iseennastki juhtida, rääkimata siis inimestest ja riigist. Seda on ikka väga kurb vaadata, kuidas te kulutate aega korruptsiooni, üksteisele ärapanemise, oma maine puhastamise ja võimul püsimise peale, omades sama suurt enesekindlust kui vastsündinud kutsikas.

Aeg on teha otsuseid! Tehke radikaalseid otsuseid, tehke ebapopulaarseid otsuseid, võtke see vastutus! Tehke selliseid otsuseid, et süütu ja rikkumata laps vaatab sellele 20 aastat hiljem tagasi ja saab aru, miks selline otsustuskindlus vajalik oli.

Ära lase sellel pasal genereeruda, sina juhid riiki, mitte meedia, mitte raha- ja võimuahned inimesed… Sa ei ole ju see inimene? Sa oled ju rahvamees? Oled? Millise rahva? Kelle eeskuju peaks kodanik järgima? Ta järgib sind! See, millist eeskuju sa näidata tahad, jäägu sinu südametunnistusele… ja ka sinu laste omale?

Naiivne oleks arvata, et see komejant kõik päeva pealt lõpeb, ja ma ei ole kindel, kas ma tahan teada, kus see kõik lõpeb. Aga algab see ei kuskilt mujalt kui iga inimese enda suhtumisest. Iga meie samm, iga valik, iga sõna, olgu vaenulik või sõbralik, mõjutab kõike, mis meid ümbritseb. Olge nendega ettevaatlikud, saage aru, millist tulevikku te oma otsustega toidate.

“Minust sõltub”, ütles üks väärt suurettevõte oma töötajatele, ka mulle. See on saanud täiesti uue mastaabiga tähenduse. Tänapäeva infoühiskonda on lihtne ära eksida ja meid mõjutavaid välimäärajaid on tohutul hulgal. Üha keerulisem on säilitada oma isiklikud väärtushinnangud ja nende eest seista. Millise jälje me jätame, on meie endi kätes!

Ümbritsege end positiivse eluhoiaku ja mõttelaadiga, nähke rohkem head, väärtustage seda, mis teil on.

Olge aktiivsed, julged ja ärge sõltuge millestki ega kellestki. Nii loote eeskuju ja panete sellega ühe healoomulise lumepalli mäest alla veerema. Äratada inimest, kes teeskleb, et magab, on võimatu! Teil endal on aga võime seda muuta. Ärgake üles!

Karel Kask, saarlane

Print Friendly, PDF & Email