Naftahind ja Venemaa poliitika: Kremli õnne tõusud ja mõõnad

Lähiajalugu kinnitab, et naftahinna muutumine on kindlas seoses Venemaa poliitikaga – energiakandjate kõrge hind on tavaliselt kaasa toonud meie idanaabri agressiivse poliitika oma lähinaabrite ja maailma teiste suurriikide suhtes, seevastu madal hind on Moskva välispoliitikat mõnevõrra pehmendanud.

Seda seost püüab aga murda Kremli praegune juht Vladimir Putin. Näis, kas see tal ka õnnestub.

1979. aasta detsembris, kui Nõukogude armee tungis Afganistani, oli naftahind saavutanud oma kõigi aegade tipu – 101 dollarit barreli eest. Toona tagasid naftahinna kõrge tase ja Lääne-Siberi uute naftamaardlate kasutuselevõtt Nõukogude Liidule enneolematu sissetuleku.

Selle asemel aga, et seda ootamatult süllekukkunud raha säästa halvemateks aegadeks, hakkas Kremli raugastunud juhtkond hoopiski rahastama sõjalisi avantüüre välismaal ja toiduainete importi.

Kaheksa aastat hiljem, 1987. aastal maksis naftabarrel rahvusvahelistel turgudel vaid 30 dollarit. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov käivitas oma perestroikapoliitika ja suhete parandamise Läänega.

See tähendab, et kõrge naftahind sattus ajaliselt kokku Nõukogude Liidu agressiooniga Afganistanis. Kui hind hakkas aga kukkuma, muutus Moskva kohe Lääne suhtes palju sõbralikumaks ja demokraatlikumaks.

Et naftahind ja Nõukogude poliitika on korrelatsioonis, pole iseenesest üllatav – kommunistliku käsumajanduse tingimustes andis nafta väljavedu ligi 67 protsenti riigi ekspordituludest. Kuid see korrelatsioon jäi sama tugevaks ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal. Praeguseni on nafta- ja gaasimüük Venemaa peamine sissetulekuallikas.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email