Maaomanikud viisid Pakulaiu külarahva eest peitu (96)

Foto: Tambet Allik

Foto: Tambet Allik

Põhja-Saaremaa ranniku ühe looduskaunima paiga, Pammana hoiualal asetseva Pakulaiu ja selle ümbruse külastamine on maahooldajast eraomaniku tahtel muudetud tülikaks ja ebameeldivaks.

Pammana poolsaare tipp, kus näiteks sel suvel lookles madala veetaseme korral vähemalt kahe km pikkune liivariba, mille laius ulatub kohati paarisaja meetrini ning mis on ühtlasi ka Hiiumaale kõige lähemal asuv punkt Saaremaal, on kohalike meelehärmiks muutunud keeruliselt ligipääsetavaks.

Pammana poolsaare külade vanem Urmas Metsamaa ütles, et küsimus pole isegi selles, et omanik on muutnud maapoolse juurdepääsu looduskaunile Pakulaiule ja selle kõrval asuvale liivaväljale väga keeruliseks, vaid asjaolus, et maaomanik Valdeko Humal on tõstnud häält inimeste peale, kes kõnnivad mööda rannaäärt ja kasutavad seaduslikku õigust rannas vabalt liikuda.

“Hinge teeb kibedaks, kui lähed kasvõi külalistega jalutama ning kui satud vale koha peale, tuleb äkki keegi metsast suure kisaga ja koerad on tal lahti,” muretses külade vanem. “See on ju paha, kui turist ei saagi Pammana poolsaarel enam käia või saab šoki, kui keegi talle seal koos koertega peale kargab.”

Kolmapäeval Pakulaiul käinud Metsamaa sõnul luges ta kokku kolm lambaaeda, mis jooksevad mereveeni välja ja millega on pärsitud igaüheõigus rannaalal vabalt liikuda. Veel mõni aasta tagasi oli Pammana tipu mererand kõigile ujumiseks ja liikumiseks avatud.

Pakulaiul maahooldusega tegeleva Kärdi talu perenaine Ly Humal ütles, et talu karjatab Pammana hoiualal eramaal 200 lammast ja aiad on ehitatud selleks, et hundid ei pääseks sisse ja lambad välja. Lisaks on hoiualal Küdemas tegutseva Ranna Villa lihaloomad. Ly Humal nõustus, et maahoolduse tulemusel on üks Saaremaa väga atraktiivne paik maakonna jaoks kaotanud oma varasema avatuse, kuid paraku ei käi turistid ja loomakasvatus lihtsalt kokku.
“See on Natura ala, millega omanikul ei ole mitte midagi muud ette võtta, kui seda taastada ja vastavalt nõuetele korras hoida.”

Ehkki Ly Humala sõnul pole mere ääres liikumine keelatud, ei eitanud ta seda, et võõraste üle seal heameelt ei tunta. “Meil on olnud kogemusi, kus koerad on sisse viidud, ja kui koerad lambad laiali ajavad, tekitab see meile väga suure probleemi,” põhjendas Ly Humal. Ta selgitas, et peaaegu kaldajooneni (sõltuvalt veetasemest on see erinev) püsitatud vesiaiale kinnitatud karjusest ei tohiks olla keeruline üle astuda ning Urmas Metsmaa mainitud lahtiolevad koerad on valvekoerad, kes inimestele kallale ei tule.

Ly Humal ütles, et mere äärde avarale liivaväljale saab ka Pakulaiu alguses asuva värava juurest kulgeva kahe aia vahelise koridori kaudu, mis ulatub mere äärde välja. Seda kasutavad Ly Humala kinnitusel näiteks loodushuvilised.
Ennast Pammana maahooldajate juriidilise esindajana tutvustanud Roman Humal märkis, et silmailu leiab ka RMK avalikes puhkekohtades, kuid eramaal otsustab omanik, kas ta kedagi sinna lubab või mitte. “See on nagu korter, kus omanik otsustab, kas jätab ukse lahti ja kutsub vaatama miljonivaadet või paneb ukse lukku. Kui see kellelegi ei meeldi, on see tema probleem,” lausus Roman Humal, kelle kinnitusel pole kellelgi keelatud käia mööda rannajoont.

“Probleem on arvatavasti tekkinud sellest, et inimesed tahavad sinna sõita autoga ja tahavad teha seal lõket,” pakkus ta, lisades, et eelmisel aastal pidi noorte tehtud lõkkest äärepealt metsatulekahju puhkema. Roman Humala sõnul oli kõnealune ala (mille pindala maismaal on umbes paarsada hektarit – toim) nõukogude ajal kinnine tsoon. 90-ndate alguses käidi seal aga nii autode kui ka traktoritega. “Kes läks otse mere äärde sisse, kes läks kalale. Loomulikult seda enam teha ei saa.”

Print Friendly, PDF & Email