Kakluse asemel tegelegem paguluse põhjustega (7)

Kummastav on, et kogu pagulasdiskussioon taandub võidu lahmimiseks ja loosungiteks, et võtame kõik vastu, tulgu või kogu Aafrika.

Mida ma aga mitte kusagilt ei kuule, on diskussioon, à la: mida saab Euroopa Liit, Eesti, meie, sina, mina täna ja kohe nüüd teha, et lõpetada vägivald põgenike kodumaal, ehk teisiti öeldes – ei tegeleta paguluse põhjustega. Miks?
See peaks ju olema põhiteema, mitte aga see, kuhu valda ja kui palju kedagi mahutada.

On ju selge, et ka Eesti on sunnitud lähiajal (aasta-kahe jooksul) vastu võtma tuhandeid. See on kahetsusväärne reaalsus ja sellega tuleb ilmselt kuidagi elada, räägitagu, mida tahes.

Kui aga ülalnimetatud küsimusi täna ei esitata ega lahendata, siis lähevad arvud veel suuremaks ja ilmselt on see, kahetsusväärne Vao sündmus alles jäämäe tipp. See naivism viib meid rappa ja ühiskonna tasakaalust välja.
Pöördumatu tragöödia?

Eriti kurb on tänaseid lehti lugedes näha, kuidas eestlased on hakanud eestlasi natsideks tembeldama. Veel aasta tagasi poleks seda uskunud. Vanasti oli tibla see, kes meid natsideks sõimas. Minu jaoks on see uskumatult küüniline ja ebameeldiv. Veelgi hullem. Poliitikute retoorika “vihakuritegude” teemal meenutab kangesti George Orwelli romaanist “1984” tuntud väljendit “mõtteroim”… st sa (võib-olla) mõtled valesti ja sind tuleb juba ette karistada.

Ärgem sildistagem üksteist. Püüame aru saada: see, et sajad tuhanded migrandid saabuvad täna, homme, ülehomme jne Euroopasse (sh varsti ka Eestisse) on karm reaalsus.

Püüame aru saada, et ajalehe veergudel avaldatud pilt uppunud Süüria poisikesest on jube ja traagiline.

Tänaseks on selgunud ka see, et selle kurva juhtumi puhul ei olnud tegemist mitte sõjapõgeniku, vaid majanduspõgenikuga. Kohutav tragöödia sellegipoolest, aga hoopis teises tähenduses. Püüame aru saada, et Malmö või Pariisi kesklinna põletamine ja Vao pagulasküla hoone põlema panemise katse on sama protsessi erinevad tahud.

Aga mis olulisem, püüame aru saada, miks alles hiljuti seda kõike veel ei olnud? Mis on põhjus? Kus läks valesti? Kes saab kasu? Kes on kaotaja, kes võitja? Kuidas anumaid nihutada nii, et tasakaalu tagasi saada?

Miks me kakleme üksteisega? Miks me ei mõista, et see tragöödia, mis toimub Põhja-Aafrikas, on pöördumatult muutumas Euroopa (Eesti) tragöödiaks, kas siis sel teel, et Õhtumaade kultuur, nagu me seda teame ja tunneme, kaob ajalukku, või siis veel hullem, oleme tagasi 20. sajandi alguses ning toimuvad Kristallööd ja jumal teab, mis veel.

Minu küsimus oli ja on, et ka praegu ei kuule ma meie poliitikutelt juttu, miks nii on ja kuidas saame likvideerida kiiresti ja kohe põhjused põgenike kodumaal ehk teiselpool Vahemerd?!

Rünnatakse ja sildistatakse hoopis oma rahvast. Muuseas, Postimehe andmetel 60–80% EL-i liikmesmaade kodanikest ei soovi sellisel viisil ja mahus migrante oma maale. See on siis valdav osa, rõhuv enamus. Kas neil kõigil peaks häbi olema ja kui, siis kelle ees?

Miks on nii, et 21. sajandil põgeneb või rändab sadade tuhandete ja miljonite kaupa inimesi elu ohtu seades ühest kohast teise. Ja veelgi enam, mida see kaasa toob. Nii neile kui ka nende aitajatele. Või ühiskonnale laiemalt.
Kui poliitikud ütlevad, et meil ei ole pagulaste ülempiiri (Saksamaa), siis kas saksa Volk (sks k “rahvas” – toim) mõtleb ka nii? Ei ole ülempiiri? Ma ei saa aru, kas teete nalja? See on hullumeelsus ning kui lipsuga ja seelikuga kontoriinimesed, keda oleme valinud, seda ei mõista, siis on natuke kõhe. Selline suhtumine tõmbab kogu Euroopa pimedusse.

Kõik riiki ei mahu

Selline huvitav arvutus: kui Saksamaa võtab sel aastal (siis ühe aasta jooksul) vastu 800 000 põgenikku (ajalehe The Guardian andmetel), siis teeb see 1 põgenik iga 100 Saksa elaniku kohta. Sama proportsiooni kasutades teeks see Eesti puhul ligi 13 000 põgenikku aastas.

13 000 ei ole 200. Loomulikult tahaks ilmselt 12 900 neist minna Inglismaale, Saksamaale või Rootsi. Ilmselt aga ei mahu. Eesti on Euroopa Liidus ja selge on, et ühendatud anumate süsteem toimib mingil määral ka selles küsimuses. Edasi mõelge ise näiteks viie aasta perspektiivis… või kümne aasta perspektiivis.

Ehk mida ma veel kord tahan öelda, on see, et me ei pääse 200 pagulasega ja kui ei likvideerita põhjusi või ei looda elamisväärseid tingimusi ja turvatsoone sealpool Vahemerd, siis tuleb veel palju uppumisi ja lämbumisi.

Ka tulekahjud Euroopas, sealhulgas Eestis, paisuvad ja lähevad suuremaks, rääkimata koormusest maksumaksjale ja sotsiaalsüsteemile tervikuna.

Seepi ja hambapastat on vabatahtlikuna südamlik jagada, samuti värvilisi ringikesi sotsiaalmeedias šeerida… aga edasi?

Toomas Leis
ettevõtja

Print Friendly, PDF & Email