Täna räägime Iffiga õngeminekust ja tüssata saamisest (6)

Kaubitsemine on kord juba rajatud sellele, et keegi pakub ja keegi ostab. Ja kui osatakse müüa, leidub ka ostjaid.

Kui uskuda näiteks mingeid imeravimite reklaame, siis me ei peaks kunagi vananema ja isegi mitte surema, sest need ravimid on nii võimsad. Inimesed aga vananevad ja surevad vaatamata sellele, et söövad kilode kaupa imerohtusid sisse või määrivad neid imelisi kreeme peale. Mina neid ravimireklaame ei usu, vaid soovitan hoopis: mine oma perearsti juurde, las ta vaatab sind üle, torgib, kui vaja, ja ütleb, mida on vaja võtta.

Tuleb tunnistada, et minagi olen osava jutu õnge läinud ja oma vitsad kätte saanud. Enam ma nii sinisilmne ei ole.

Ühe oma õppetundidest sain paarkümmend ja rohkemgi aastat tagasi. Käisime kontserdiüritusel Saksamaal ja Poolas ostsin mingil parkimisplatsil olnud mustlaste pundilt mingid noad. Meil siin oli kaubandusega tollal ju, nagu oli. Algul tundus, et see kaup on ikka väga hästi saadud. Mõnda aega olid need noad isegi kasutuskõlbulikud, aga üsna vähe aega.

Viimane juhus, kui mulle midagi pähe määrida üritati, oli kümmekond päeva tagasi, kui üks hea väljanägemise ja väga hea suhtlemisoskusega härrasmees tuli Tallinnas Maksimarketi parklas minu juurde ja teatas, et tal on just mulle kingitus, ja üritas mingit sviitrit mu autoaknast sisse toppida. Panin akna ruttu kinni ja põgenesin.

Selliseid tegelasi on meil omal ajal käinud ka Muhus õue peal. Jutt on kõigil üks: “Oi, meil on teile kingitus!” ja siis hakatakse seda kraami õues laiali laotama lootuses, et sa ei suuda ära öelda juba puhtalt viisakusest. Olen sellised inimesed värava pealt tagasi saatnud ja soovitan seda teha kõikidel.

Pahatihti on elus vaja meenutada inglaste tarkust, kes ütlevad: “Ma ei ole nii rikas, et osta odavat asja.” See, kui siiski õnge lähed, maksab kätte. Tean seda omast käest: olen löönud odaval kirvel esimese hoobiga varre pooleks, murdnud esimese tõmbega odava viili. Üks odav trell kestis mul aga umbes poolteist tundi.

Ka igasugu supertolmuimejate müüjaid on mu ukse taga käinud. Sind püütakse sellega “pikali lüüa”, et näidatakse A4-paberi peal väljaprinditud pilte tolmulestadest. Seepeale peaks inimest valdama tõeline õudus, et “kas ma tõesti magan sellise saasta sees?”.

Siis lubatakse, et võimas tolmuimeja teeb kõik puhtaks, tehaksegi näidispuhastus ja demonstreeritakse, kui puhtaks nüüd kõik sai. Kui asi aga selle supertolmuimeja hinnani jõuab, selgub, et see maksab umbes kümme korda nii palju kui tavaline tolmuimeja. Üks selline kogemus mul Tallinnas oli ja loomulikult me loobusime sellisest ostust.

Kord üheksakümnendatel tuldi meile koju ja teatati, et peaksime linad ja padjapüürid unustama, sest kõige parem on magada naturaalsete lambavillast vaipade vahel. Katseks ma nende karvaste vaipade vahel siis olingi.

Jutt oli selline, et need tooted on täiesti revolutsioonilised. Küsisin siis, et kui need nii revolutsioonilised on, miks neid siis kusagil kaubanduses saada ei ole. Vastus oli ikka täielik udu: need tooted olevat mõeldud ainult väljavalitutele ja igaüks polegi neid väärt.

Kõik sellised revolutsioonilised tooted ja püramiidturustamine on minu meelest täielik jama. Sulle maalitakse selline pilt, et mis see müügitöö siis ära ei ole, ainult kaks kuud tööd ning siis on palmisaar ja Rolls-Royce ning korja ainult raha kokku. Nii lihtne see siiski ei ole.

Võib-olla mõnele, kes on sellele tööle sada protsenti pühendunud ja kogu muu elu unustanud, on see õnne toonud, aga mina olen neid pakkumisi tõrjunud.

Print Friendly, PDF & Email