Kiiruse piiramisest on saanud moeasi. Aga miks? (7)

Mitmed avaliku elu tegelased ja poliitikud on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariigis on liiga palju seadusi ja muid õigusakte, mis panevad inimestele piiranguid ja pärsivad oma peaga mõtlemist. Justkui oleks eestlane mõtlemisvõimetu olend, kes ei suuda iseseisvalt oma elu elada.

Samas on suurel hulgal piirangutel ka teine eesmärk – sundida haldusrikkumisi toime pannud inimene trahve maksma ja sellega riigieelarvet täitma. Rahatrahv on teadagi vabatahtlik makse oma riigile, sest mitte kedagi ei sunnita seda maksu maksma, ikka pead seda ise tahtma.

“Venimisega” kõigil jalus

Üks eluala, mis annab riigieelarvele päris kopsaka lisaboonuse, on liiklus. Ei taha ma kuidagi väita, et liikluspiirangud on mõeldud vaid liiklejate kiusamiseks. Seda kaugeltki mitte, kuid on asju, millega ei saa rahul olla.

Praegu käib arutelu, kas piirata veelgi maksimumkiirusi teatud teedel, et tagada liiklusohutus. Aga kas pelgalt kiiruse piiramine tagab ikka liiklusohutuse?

Meenutan paari aasta tagust aega, kui kogu Eestis loobuti suveperioodiks 100 km sõidukiiruse lubamisest heas korras olevatel magistraalidel, sh Kuivastu–Kuressaare maanteel. Kuna sõidan seda teed üsna sageli, siis eksperimenteerisin, kuidas sellel teel kiirusega siis lood on. Kui lööd mandrilt tulles pärast Väikese väina tammi ületamist püsikiiruse hoidja 90 peale lukku, võid kindel olla, et jääd oma “venimisega” kõigile jalgu ja tekitad rohkete möödasõitjate tõttu palju liiklusohtlikke olukordi. Umbed 10 km pärast Orissaare teeristi võid uhkes üksinduses vilet lasta, sest kõik laevalt tulijad on sinust ammu kilomeetreid eespool. Hea rahulik sõita.

Tõstsin kord püsikiiruse 96 peale, et vaadata, mis siis juhtuma hakkab. See on ka viimane piir, sest teadagi on juba tegemist potentsiaalse hoiatustrahvi alaga. Aga võta näpust, olukord jäi muus osas samaks, ehk pikenes vaid see teeosa, millal sai üksindust nautima asuda. Pühade ajal mandrilt koju sõites võtsin riski ja fikseerisin sirgel teeosal juba sajase kiiruse. Ikka jäin sabas sörkijaks! Pole vahet, kas liikled 90 või 100-ga, tulemus on sama. Ka trahvi saamise tõenäosus on üpris väike, sest autojuhid on solidaarsed ja tulede vilgutamine annab kohe eespool olevast kiirusemõõtjast aimu.

Nüüd tahaks küsida, mida see piirang on andnud? Rullnokk, kes end millalgi niikuinii puruks sõidab, laseb ikka saja viiekümne-kahesajaga, ükskõik kui palju lubatud on. Temalt aga trahvi kätte saada on üsna problemaatiline ja teatud juhtudel võimatu.

Siit minu küsimus: kas poleks mõttekas toetada järgmisel suvel sellel teel uuesti sajase sõidukiiruse lubamist? Sest midagi põhjapanevat niikuinii juhtunud ei ole, kuigi enamik liigub vähemalt sajaga. Tean juba ka liikluskorraldajate vastust ette: siis hakkavad kõik 110-ga laskma! Aga selle vastu aitaksid ju kiiruskaamerad, just need panid Tallinna–Haapsalu maanteel ohtlikes kohtades korra majja.

Praegu räägitakse kiiruse piiramisest kruusakattega maanteel 80-ga. Aga kas see on piisav, sest kurvilistel külavaheteedel veerevetel kividel sõites ei piisa ju alati sellestki. Või hakata iga teejuppi eraldi inspekteerima ja vastavaid liiklusmärke üles panema, kus võiks lubada 40, kus 60 või 80. Siinkohal tahangi aga rõhutada, et jäägu see ikka autojuhi enda otsustada, kui kiiresti ta sõidab. Kõikjale liiklusmärke üles panna ja neid hooldada, see nõuab ikka üksjagu ressurssi, mida siis püütakse taas trahvimise abil luua. Kas see on ikka mõistlik?

Piirangud põhjendatuks

Üsna jamasid olukordi on ka väiksemate teeremontide korral. Hea näide on hiljutine liikluse korraldamine uue silla-
truubi panemisel Randvere ja Laheküla vahelisele teelõigule. Arusaadav oli see, et sinna jäid mõneks ajaks üles kuni kolmekümnest sõidukiirust lubavad liiklusmärgid, kuid miks pidi pärast truubikoha värskelt pinnatud teejupist ülejõudmist veel ligi 400 meetrit 30-ga sõitma, sellest mina aru ei saanud. Piirangut lõpetav liiklusmärk oli just sellele kaugusele sätitud. Õnneks ei saanud aru ka politsei, sest ühtegi kiirusemõõtjat seal kandis neil päevil näha polnud.

Soovitan liikluse korraldajatel ja seadusandjatel mõelda rohkem sellele, et igasugu piirangud peavad olema põhjendatud, eriti sõidukiiruse piiramisel. Aeg on raha ja mõttetut rahakulutamist saab vaid taunida. Arusaamatud piirangud mõjuvad igale autojuhile halvasti ja õpetavad teda ka teisi piiranguid eirama. Kui ikka piirame, siis vaid turvalisuse aspekti silmas pidades.

Head kohalejõudmist kõigile liiklejatele!

Toivo Vaik
igapäevane autosõitja

Print Friendly, PDF & Email