Igas õpetaja päevas on killuke päikest (5)

“Noh, koolmeister, kas viimased päevad hinge tõmmata?” hüüab naabrinaine, kui sünnikodus, Vana-Vigalas, ta akna alt möödun. Naeratan ja lausun, et käin juba 10. augustist tööl.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ootan juba väga kooli. Igal suvel, kui poelettidele kooliasjad ilmuvad, hakkan ma tööle ihkama – pähe kerkivad uued ideed ja südamesse tungib igatsus. Esialgu hoian end ikka tagasi: Mariliis, aega veel on! Kuid õige pea olengi oma klassiruumis kuni ööpimeduseni stendi kujundamas või mööblit ringi tõstmas.

1. septembril saab alguse minu viies tööaasta. On see vähe või palju, võib igaüks ise mõelda. Küll aeg möödub ikka kiiresti… Kevadel lendasid pesast välja minu kõige esimesed õpilased.

Sel hetkel leidsin end mõtlemas, et õpetajatöö juures ongi kõige raskem see, et õpilased liiguvad edasi, kuid sina jääd, lootes, et õpilased sind hiljem mäletavad ja meenutavad. Et oled nende jaoks olnud see õpetaja, kellele mõeldes tuleb suule naeratus, kelle tundides meeleldi käidi ja kes kujundas neid kas või natuke selliseks, nagu nad täna on.
Tegelikult on ju meil kõigil vähemalt üks selline õpetaja, kes siiamaani südant liigutab, kui talle mõelda.

Minu rõõmuks astuvad aga kohe-kohe koolimaja uksest sisse minu uued koostööpartnerid, kelle koolitee saab alguse. Minu enda jaoks on see aga 22. esimene koolipäev. Ootusärevus on taas suur – uus ja erakordne seiklus saab jälle alguse ja mina saan taas võimaluse teha seda, mida armastan.

Oma töö fänn

Kas õpetajaks sünnitakse või õpitakse? Seda küsimust kuulsin õpetajaks õppides tihti. Nüüd, kui neli aastat õpetajaks olemist seljataga, arvan, et õpetajaks võib ka kasvada. Mina küll kasvasin.

Ülikooli astudes oli minu jaoks peamine see, et saaksin õppida armsas Eesti väikelinnas. Suurt soovi õpetajaks saada küll ei olnud. Tahtsin gümnaasiumi lõpus saada hoopis sisearhitektiks. Kuid õnneks kaalus Haapsalu Tallinna üle ja nii ma õpetajaks õppima läksingi.

Alles teisel kursusel taipasin, et see õpetajaamet on täitsa põnev, ning tänaseks on saanud minust oma töö fänn.
Konfutsius on öelnud, et vali amet, mis sulle siiralt meeldib, ja sa ei pea enam päevagi töötama. Nii ma tunnengi – ma naudin seda, mida ma teen! Miks? Teavad ju kõik, et õpetajatöö on raske ja palgad on väikesed… Minu jaoks peitub õpetajaameti võlu kõiges selles, mida see pakub – hetki ja mälestusi, millele ei ole võrdväärset, väljakutseid, põnevust ja rõõmu.

Kui oled õpetaja, on iga tööpäev täpselt selline, nagu sa ise soovid. Sa saad ise muuta oma tööpäeva tegusaks, lõbusaks ja põnevaks. Õpetajana on sul kümneid-kümneid meetodeid, kuidas tegevusi läbi viia. Sul on kasutada suur hulk erinevaid keskkondi, kust leida materjale, ning palju vahendeid, mille abil oma tunde mitmekesiseks muuta.

Õpetajana saad oma tööpäeva ehk oma tegevust tundides planeerida vastavalt oma soovile. Võid pidada tundides loengut või siis anda lastele iseseisev töö, võid kasutada aktiivõppemeetodeid või viia tunde läbi õues. Ja kui sul endal mõtted otsa saavad, siis leidub alati keegi, kellelt nõu küsida – õpilased, kolleegid või Google.

Samuti on iga tööpäev eelmisest erinev. Iga päev sisaldab uusi väljakutseid ja uusi elamusi. See hoiab rutiini eemal. Sinu teele satub lõputult võimalusi ennast tõestada – olgu selleks siis uue õppemängu loomine, probleemi lahendamine või koolitusel osalemine. Olles õpetaja, puutud sa kokku toredate isiksustega, kellest igaüks on isemoodi. Sinul on võimalus nendega koos kasvada, nende võimeid arendada, eneseusku suurendada ja neid õppima motiveerida. See kõik on nii põnev ja vahva, sest lapsed on teadupärast siirad ja vahetud. See ausus toob õppimisprotsessi palju hetki, kus tunned, et sinu töö annab sulle juurde energiat ja tegutsemistahet. Võib öelda, et õpetajana püsid kauem nooruslik: pead ennast pidevalt täiendama, arendama, et õpilastega sammu pidada, ning see hoiab vaimu värske. Tehes koostööd õpilastega, kelle ideed on mõnikord liiga utoopilised, püsib ka su enda mõttemaailm värske. Noorus nakatab!

Olles õpetaja, saad sa oma tööle kohe tagasisidet. Igal tunnil on eesmärgid ja tunni lõpus on võimalik reflektsiooni käigus saada tagasisidet, kas need eesmärgid on saavutatud. Seega saab õpetaja alati teada, mis on läinud hästi, mis ebaõnnestus ja mida teha järgmisel korral paremini ehk saab oma tööle kohe hinnangu.

Õpetajana tegeled sa pidevalt ka enesereflektsiooniga, mis võimaldab muuta oma tööd efektiivsemaks. See võimaldab tunda suuremat rahulolu oma tööst ja iseendast. Õpetajana saad sa maailma muuta.

Võti, et muuta maailma

Õpetajana oled sa juhendaja, motiveerija, koostööpartner, eeskuju ja sõber, mis tähendab, et sinu käes on võti, mille abil muuta oma õpilaste kaudu maailma. Sa saad pakkuda neile tuge, suurendada nende iseseisvust ja kujundada nende maailmavaadet, hoiakuid ja suhtumisi.

Olles hea õpetaja, saad süstida oma õpilastesse positiivsust, mis tähendab, et lapsed näevad takistusi ületatavatena ja suhtuvad ellu rõõmuga, tunnevad end kindlate ja julgetena. Olles õpetaja, sisaldab iga su tööpäev hetki, mis teevad südame soojaks, toovad naeratuse suule ja pakuvad suurt rõõmu. Olgu selleks siis laste edusammud, ühised rõõmuhetked ja naljad, joonistatud kaardid või armsad sõnad. Kui oled õpetaja, on igas su päevas killuke päikest!
Jah, ma võin tunduda naiivne või liiga positiivne, kuid kui mõtlen oma ametile ja sellele, milline on mu üks tööpäev, siis ei leia ma end hetkekski mõtlemast, et miski on raske. Keeruline on ehk tõesti see, et alati ei ole sinu võimuses kõike muuta – tahaks ju, et kõikidel lastel oleks tore lapsepõlv, armastav kodu ning neid saadaks eluteel edu. Siiski ei ole kõik alati nii, kuid õnneks on minu võimuses pakkuda igale lapsele tuge, arenemisvõimalust ja mõistmist.

Õpetajaks olemine on eluviis ja pisike murepisik käib asja juurde. Seda tööd tuleb teha avatud südamega, tingimusteta armastades lapsi ning omades uudishimu ja teotahet.

Mul on tõesti vedanud, sest nelja aasta jooksul olen kokku puutunud imeliste õpilastega, toetavate lapsevanematega ja silmaringi avardavate kolleegidega. Arvan, et hoolimata sellest, et iga õpetaja on omamoodi, iga õpetaja suhtumine oma töösse on omamoodi, teeme me kõik tööd koolis koos õpilaste ja ka lapsevanematega ning üheskoos kujundame suhtumist oma ametisse. Meie kõigi käes on võti muuta maailma, kas või imenatukene, kuid siiski.

Minu töölaual on mõttetera: “Students may forget what you said, but they will never forget how you made them feel.”
Ehk: “Õpilased võivad unustada, mis sa neile ütlesid, kuid nad ei unusta kunagi, kuidas sa neid kohtlesid.” Seepärast võiksimegi meie, õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, sel sügisel pöörata rohkem tähelepanu üksteisele. Kuulakem üksteist, arvestagem üksteise arvamustega ja leidkem viise, kuidas teha nii, et koolielu kõik osapooled, kui nad õhtul koju on jõudnud, mõtleksid päevale tagasi, naeratus näol. Selleks soovin kõigile head uut aastat. Olgu algav aasta täis särtsakaid hetki, avardavaid kogemusi ja südantsoojendavaid elamusi!

Mariliis Lazarev
Salme põhikooli õpetaja

Print Friendly, PDF & Email