Jaanus Tamkivi: paistab, et kapo läks kindla peale (12)

Jaanus Tamkivi paistab et kapo läks kindla peale“Kardan, et puhta lehega lõppemise varianti selle asja puhul ei ole,” kommenteeris AS-i Tallinna Sadam ümber puhkenud altkäemaksuskandaali ettevõtte nõukogusse kuulunud Jaanus Tamkivi eile Kadi raadio “Keskpäeva” saate juhile Tõnis Kipperile antud intervjuus.

Meedias on üsna palju arutatud selle üle, kui palju ja kas üldse olid nõukogu liikmed teadlikud, et midagi sellist on toimumas.

Nii nagu on ka välja öeldud, oli see kõigi nõukogu liikmete jaoks üllatus. Mina olen seal nõukogus olnud suhteliselt vähe, umbes pool aastat, aga nõukogus on inimesi, kes on seal olnud üsna mitu aastat. Eile (üleeile – toim) nende nägusid nähes muidugi midagi meeldivat ei olnud. Kellelgi ei olnud sellest asjast mingit aimu, mis näitab seda, et kõik oli korraldatud, kui jutumärkides öelda, “väga heal tasemel”.

Olete jõudnud ennast kiruda ka, et jah-sõna ütlesite, nõukogu liikmeks hakkasite?

Natuke ikka, aga minu viibimine seal oli suhteliselt ajutine, kuna pidi tulema nõukogu koosseisu ülevaatus, mis nüüd ilmselt ka toimub. Tallinna Sadama nõukogus ma kindlasti enam ei jätka. Päris nii ei peaks olema, et inimene on ühes ettevõttes juhatuse liige ja teises nõukogu liige. Parem on see praegune olukord ära lõpetada.

Kui me mõtleme loogiliselt, siis nõukogu peaks olema kõige targem, teemat täielikult valdama. Kas selles mõttes me peaksime natuke arutlema ka selle üle, et nõukogu liikmed ja nõukogud – ükskõik mis ettevõtte juures nad siis tegutsevad – peaksid palju rohkem töö sisusse tungima?

Jah, nõukogu liikmetel ja nõukogul on strateegilise juhtimise tasand. Nii, nagu nõukogudel töökoormus on, kogunevad nad regulaarselt, tavaliselt korra kuus, et strateegilised asjad üle vaadata. Kui on tegemist suurte ettevõtetega, siis sellisest töökorraldusest loomulikult enam ei piisaks. Juhul, kui nõukogu peab tegelema ka tehniliste asjadega ja jälgima igapäevaselt juhatuse tööd, siis selline töökorraldus nõukogude puhul muidugi enam ei sobiks. Mis tähendab seda, et ka nõukogudes peaksid siis sisuliselt olema palgalised täistööajaga inimesed. Kas see on mõttekas või mitte, seda peaks siis arutama. Aga praegu töökorralduse ülesehitus seda niisugusel kujul ei võimalda.

Meie praegused ja eelmised ministrid on avaldanud üsna vastuolulisi mõtteid. Keegi ütleb, et tema teadis sellest [uurimisest] juba ammu, keegi ütleb, et tema ei olnud sellest üldse teadlik. Teie olete ka minister olnud. Kas on loomulik, et minister ei pruugi teada, kui kaitsepolitsei näiteks selliste teemade vastu huvi tunneb? Et ministrit ei pruugi kaitsepolitsei informeerida, kui ta ei pea seda vajalikuks.

Kui kaitsepolitsei peab seda vajalikuks, siis võib-olla ka ei informeerita, aga üldjuhul on niisugune praktika, et ministrit sellistes sensitiivsetes küsimustes tegelikult ikkagi informeeritakse. Vähemasti hoiatatakse, et sellised asjad võivad juhtuda, et olge tähelepanelikud. Minu ministriametis oli samuti selliseid juhuseid, kus oli kaitsepolitseiga selles mõttes kontakt ning juhiti tähelepanu ühele või teisele asjale, mida me siis ka vaatasime ja nii-öelda riskid maha võtsime. Ma ei julge öelda, kuidas kõnealusel puhul ja kuidas kellega täpselt on räägitud – ma ei ole ju juures olnud –, aga üldiselt kaitsepolitsei hoiab ministreid tundlike asjadega kursis.

Kas keegi peaks võtma ka poliitilise vastutuse? Kuulsin eile ka kusagilt uudistest, et näiteks Urve Palo ütleb, et kogu selle teema eest vastutab Reformierakond, kelle kontrolli või teadmise ja juhtimise all on Tallinna Sadama nõukogu ja sadam tegutsenud. Kas poliitilisest vastutusest peaks praegu üldse rääkima?

Ma arvan, et ilmselt natuke siiski peaks. Nii nagu minu elukogenud isagi tavatseb ütelda: ega süü saa kunagi õhku rippuma jääda, see peab kuskil ikkagi maanduma, kellegi peale. Siin peaks muidugi arutama. Ma usun, et nõukogu koosseisul on siin arutluse koht, kas jätkata täiskoosseisus või mitte. Juhul kui tuleb uus juhatus ja uued konkursid ning üritatakse alustada puhtalt lehelt, siis võib-olla nõukogu praegune koosseis peaks ka mõtlema, kas jätkata või mitte. Mina seal kindlasti ei jätka, aga nõukogus on inimesi veel.

Saarlasi võib-olla ei puudutaks see altkäemaksuskandaal ehk nii väga, kui hiljaaegu poleks korraldatud parvlaevahanget. Praegu on õhus ka küsimus, kui palju ja kas need uute laevade tellimised, hanked ja ehitamised on kuidagi altkäemaksuskandaaliga seotud. Kas selles osas peaksime olema murelikumad?

Tundub, nagu informatsiooni on täna juba tulnud, et need hanked on selle skandaaliga seotud. Julgen aga siiski öelda, et neid ehitusgraafikuid see pahandus häirida ei tohiks. Need asjad tuleb ära korraldada. Tänased lepingud ja hankegraafikud on ikkagi jõus ja nende töödega minnakse tehastes ka edasi. Olen selles üsna kindel. See segadus, mis on nüüd tekkinud, tuleb maksimaalselt kiiresti ära klaarida ja üritada jälle asjalikult edasi minna.

Minule kui võhikule tundub natuke kummaline, eriti tagantjärele, et kui seda infot kuskil liikus, miks siis ikkagi oli vaja Tallinna Sadam peaaegu et jõuga Urve Palo poolt tuua sellele konkursile, kuhu nad algul ise üldse ei kandideerinudki. Seda enam, kui võis aimata, et seal on midagi sellist teoksil. Miks seda oli vaja nii jõuliselt teha?

Seda on kõrvalt vaadates raske kommenteerida. Seda peaks küsima Urve Palo käest, mis informatsioon tal oli ja kuidas need otsused langetati. Nüüd tagantjärele hakkab see pilt selguma, aga nagu ma aru saan – kui neid otsuseid tehti, siis nõukogul seda kõige tundlikumat informatsiooni ei olnud.

Lõpuks puhtfilosoofiline küsimus: miks inimesed sellise afääri peale välja lähevad? Tundub, et raha on meestel ju niigi, ei ole ju tegemist kõige vaesemate inimestega. Mis võiks olla see motivatsioon, mis paneb inimese niisuguseid liigutusi tegema? Kas tõesti on asi selles, et on väga vähe asju, mida teeksime saja dollari eest, samas on väga vähe asju, mida me ei teeks miljoni dollari eest. Ühe sõnaga – mida suurem summa, seda vähem on neid asju, mida me selle nimel ei teeks.

Väga raske öelda, mis teise inimese peas toimub ja kuidas need asjad tegelikult niimoodi juhtuvad. Üks põhjus võis küll olla see, et meestel hakkasid need suured numbrid ja palju nulle silme ees keerlema ja mingil hetkel läksid rahakotid segamini. Aga ütlen veel, et kõik see, mis siin viimaste päevade jooksul juhtus, oli praktiliselt sada protsenti kõigile, välja arvatud kapo töötajatele, üllatus. Keegi ei ole varem öelnud, vähemalt mina ei ole kuulnud, et Tallinna Sadama juhtidega on üks või teine probleem ja seal asjad liiguvad kuidagi imelikult. Pigem vastupidi – neist peeti lugu ja kui vaadata ettevõtte majandustulemusi, tegid nad oma tööd hästi.

See on ju asja juures kõige hullem, kui nii lugupeetud ja nii kõrgel positsioonil olevad inimesed on aastaid oma tööd teinud ja siis ühel hetkel… See paneb kuidagi väga kahtlema…

Et sellised halvad asjad. Kui neil (Tallinna Sadama endistel juhtidel – toim) kunagi võimalus on, ehk nad selgitavad seda ise või selgitavad inimesed, kes natuke lähemalt psühholoogiat tunnevad, aga sellisel kujul oli see tõesti üllatus.

Samas ei ole kedagi veel süüdi mõistetud – võib-olla teeme üldse ennatlikke järeldusi. Arvestades, et kaitsjateks on palgatud Eesti advokatuuri tõeline raskekahurvägi, siis ma ei imesta millegi üle.

Ma kardan siiski, et sellist varianti, et see asi päris niimoodi puhta lehega lõpeb, ilmselt ei ole. Kui kapole oli see sündmusterida, nagu nad väidavad, teada juba aastast 2009 ja seda menetleti, siis sisuliselt viis aastat oli see jälgimise all. Ja kui seda nüüd tehti, siis pigem on mul selline tunne, et kapo meeste poolt oli kindla peale minek.

Print Friendly, PDF & Email