Lollide najal püsib maailm (4)

Ma ei tea, kas kuulsin seda esimeseks enda kohta öeldavat, aga tean, et seda ütles minu vanaema. Küllap on sellel ütlemisel sama tähendus kui sellel, et loll saab kirikus ka peksa. Igatahes käivad mõlemad ütlemised minu kohta ideaalselt ja seda juba varasest noorusest alates.

13–14aastaselt on inimene enda meelest kõige targem ja uhkem, teiste jutt on jama. Mäletan, et olin 13, kui nutsin kibedaid pisaraid oma kurva saatuse pärast. Midagi oli mulle kodus keelatud ja mulle meenus, et vanaema oli sageli öelnud, et olen nii sant laps, et selline küll meie perre sündida ei saanud, küllap aeti haiglas segamini ja emale anti vale titt kaasa, vist mustlaste oma.

Pubeka kuulmata suur uhkus

Seekord, kui olin paras pubekas, tuli mulle see jutt äkki meelde ja ma olin asjas päris kindel, et vanaema rääkis tõtt, sest nii hirmsad ei saa vanemad oma lapsega mitte olla, aga võõraga küll. Kust ma aga oma õiged vanemad peaksin üles leidma, seda ei osanud ma mitte arvata. See tegi mind kole nukraks ja õnnetuks ning siis ma lahistasin nutta oma hirmsa ja kurva saatuse pärast, sest vanemad ei täitnud sugugi kõiki mu tahtmisi.

Nüüd hakkavad mu esimesed lapselapsed varsti sellesse ikka jõudma ja puberteet annab endast märku. Mulle meenub, kui ise samas eas olin, ja nüüd ajab mind muigama, kui mõtlen, millised mõtted mahuvad pubeka rumalasse pähe.

Olin siis ka umbes selles eas, kui läksime kord kevadisel ajal linna. Olin ilma emata ja arvatavasti pidi see mingi kooliga seotud minek olema. Igatahes käisime ka turul, kus müüdi seemneid. Ostsin hulga astriseemneid. Tädi, kes neid müüs, tegi ajalehest tuutu ja tõstis peoga seemneid sinna sisse. Koju jõudes olin uhkusest lõhkemas, kui oma saaki näitasin. Mamma millegipärast muigas, aga tänas ja kiitis mu suurt tarkust ja toimekust.

Vana seaküna sai mulda täis pandud ja seemned sinna sisse eelkasvule. Küll ma kastsin ja hoolitsesin ja… nii vägevaid maltsu pole meie peres enne olnud, kui selle hoolitsuse pealt seakünast tõusid. Need lasti ikka suureks kasvada ja siis ütles isa, et ehk võiks need nüüd sea ette visata, enne kui hakkavad seemneid ajama.

Mamma naeris, et seda oli ju kohe näha, et astriseemned pole need mitte, aga minu uhkus oli kuulmata suur oma ostu üle ja olgu siis pealegi, ju näeb, mis neist tuleb, aga õige kaup see pole. Olin ennast lolliks teinud, aga kas seeme oli vana või pettis müüja inimesi tahtlikult, kes seda enam oskas öelda.

Olin juba Kärlal tööl, valitses suur defitsiidiaeg. Teinekord müüs Vojentorg ausamba vastas virsikuid, apelsine ja teisi meile muidu kättesaamatuid puuvilju. Mäletan, et ostsin ükskord ka virsikuid, kuid ei osanud neid süüa, sest need olid karvased. Ostsin ka apelsini pähe greibi, mille minema viskasin, sest viha maik kohutas mind. Polnud ju iial enne sellist asja kuulnud, et üks hea asi võiks viha olla – selge, et sandiks läinud.

Ükskord tulin Kärlalt linna ja kuulsin, et kaubamaja ees müüakse lahustuvat kohvi. Ruttasin bussijaamast kohale, aga selleks ajaks oli järelkäruga sõiduk kadunud. Oh kui õnnetu ma olin. Seisin nõutuna, kui äkki hakkasid esimesed ostjad, kes olid jõudnud kohvi teha, vandudes tagasi tulema. Täitevkomitee naised, kes kõige ligemal, olid ju kohe jaole saanud ja uudist proovima läinud. Selgus, et uhketes plekktopsides oli kõige tavalisem turbapuru. Kaup oli nii haruldane, et seda kisti üksteise käest, see lõppes kohe ja müüja kadus, kus kuulmata. Teinekord olid mustlased parklas teksasid müünud. Neid oleks kangesti ka tahtnud, aga jäin hiljaks. Kui hiljem selgus, et osa oli saanud pükstest ainult ühe sääre, siis naersin ja tänasin õnne, et polnud õigeks ajaks jõudnud.

Mustlastele suutsin siiski oma kooliraha maksta. Kui Tartus õppisin, oli neid sageli näha. Passaažis müüsid nad alati, kuid peaaegu iga kord olid erinevad inimesed müümas ja üks ei tundnud teist, kui küsima läksid.

Saamisrõõm ja kaotusvalu korraga

Mustlastelt kuulsin ka esmakordselt põrandaalustest õmblusvabrikutest lõunas, kus tehti järele Adidase ja teiste tuntud firmade tooteid. Sildid pandi peale ja läks kaubaks kuidas veel. Ma ei tahtnud seda uskuda, aga mustlane tõendas, et tema tütar saadab talle kaupa just sellisest vabrikust. Ega neil viga ole, aga firmasilt on lihtsalt peale pandud. Ostsin ühe džempri, mille kvaliteet oli aga nii vilets, et selga ajamisega pääsesid kaela tagant õmblusest silmad jooksma ja nii oligi saamisrõõm ja kaotusvalu kohe ühekorraga. Käisin muidugi müüjat otsimas, teine mustlane müüs just samas kohas, aga ei tema teadnud ega tundnud eelmist sugugi.

Sellest ajast ei taha ma enam mustlastega äri ajada. Türgis olles tuli mulle see petukaup meelde ja need mustad mehed ei äratanud minus sugugi usaldust, kuid peagi selgus, et sellised petised nad pole. Võid maksta küll tunduvalt üle, kui kaubelda ei oska, ja maksad nagunii, kuid kaup on vähemalt kvaliteetne.

See asi tuli mulle nüüd taas meelde. Olen aastaid kasvatanud paar-kolm taime “Härjasüdame” tomatit. Mulle nad lihtsalt meeldivad nii kuju kui ka maitse poolest ja neil pole seemneid. Ostsin ka sel kevadel Orissaare laadalt kolm taime. Müüja oli väga lahke mulle neid andma, ei öelnud, et need on otsas või midagi. Pakkis ilusti ajalehte ja tänasime vastastikku. Tomatid kasvasid pikaks, kuid viljad on kõike muud kui “Härjasüdame” omad. Need võivad olla “Erk” või “Visa” või mis iganes, kuid mitte “Härjasüda”. Tegelikult pole ju vahet, tomat on tomat, aga ikkagi pisut nagu kripeldab hinges: kas müüja eksis kogemata või tahtlikult? Viimasel juhul polnud ma ainus petta saanud.

Siis tuligi mulle meelde vanaema ütlus, et lollide varal püsib maailm. Õnneks pole ma üksinda see hoidja-sammas, küllap on neid teisigi, kes sel või teisel moel on tüssata saanud ja see teeb tuju heaks.

Kunagi rääkis üks Prantsusmaal elav eestlanna, et neil on paljudel maja juures väike aed, kuhu kevadel tehakse peenrad, külvatakse kõik aiaviljad nagu meilgi, rohitakse kogu suve, kuid sügisel hakkas tema üksinda aedvilju sisse tegema. Prantslased imestasid selle üle väga, sest ega siis puuduse pärast tehta neid peenraid ja kasvatata taimi, vaid meelelahutuseks. Sügisel jäävad need kõik sinna, kus olid, neid ei korista ega hoidista keegi. Poes on ju kõike saada. Eestlane arvas – nagu me kõik, maakad –, et kole tore on siiski sügisel teha hoidiseid ja talvel oma kapist või keldrist neid tuua ja süüa.

Soovin kõigile toredat viljade koristamist. Marjade sissetegemine kestab, ploomid, õunad on veel tulekul. Jõudu!

Ingrid Holm
Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email