Kuidas minust aastaks hobitreener sai

Pilt: Andrus Peegel

Pilt: Andrus Peegel

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas eelmise aasta augustis meie endine spordijuht Kaire Nurja mulle muu sundimatu vestluse sees teatas, et sügisest hakkad siis lastele kergejõustikutrenni andma. Minu vastupanu lõpetas ta väitega, et Orissaare koolil on igati konkurentsivõimeline võistkond olemas ning tema üksi seda Tartust juhendada ei suuda.

Kohusetundliku inimesena pobisesin, et hea küll, laste pärast, kuid ma pole ju õppinud treener. Teen nii, kuidas oskan, ja üle ühe trenni nädalas ma oma arstitöö kõrvalt ei jõua. Kokkuvõttes andsin nädalas trenne kaks, vahel ka kolm, lisaks kooliaasta jooksul neli korda maakondlikel ja vabariiklikel etappidel käimine ning kõige lõpuks finaalvõistlus Kuressaares. Orissaare kool oli igal etapil ilusasti pildil, juhtides enne finaali võimsalt. Siis aga sai Parksepa kool oma vanema vanuserühma poisi korvpalli asemel TV10 Olümpiastardi finaali kergejõustikku tegema ning nii nad meist mööda tuhisesidki. Orissaare oli väiksemate koolide seas neljandat aastat järjest teine.

Olen laste üle uhke

Olen laste üle väga uhke, sest nad olid tõesti tublid. Eelmisel aastal olnuksime tänavuse punktisummaga võitjad, kusjuures kõik lapsed parandasid oma aastatagust tulemust tunduvalt.

Finaalis tegid üheksavõistlust 14-aastane Siim Sander Pärn, 11-aastane Eke Rüütel ja 10-aastane Riko Robi Tamtik (nooremate poiste grupis, kus vanusepiir on 12 aastat), kaheksavõistlust 13-aastane Emili Sepp, kuuevõistlust 11-aastane Eliise Vichterstein.

Isegi suurtel koolidel on täisvõistkonnaga väljatulek üha raskem. Finaali jõudiski väiksemate koolide osas lubatud kuue asemel vaid neli. Räägitakse võistlusformaadi muutmisest. Milles asi?

Sport, välja arvatud näpunühktelefoni- ehk pöidlasport, ei ole laste seas popp ning pallimängud meelitavad vähesedki kergejõustikuhuvilised endale. Laste arv koolides väheneb, kuid kõige olulisem – maal ei jätku treenereid, sest see töö ei toida.

Võistlevate laste seas võib näha üha huvitavamaid jooksu- ja hüppetehnikaid, aga kahjuks taandarengu suunas. Tallinna lastehaigla teenekas ortopeed Silvia Nittim tõdeb, et tema juurde satub üha rohkem lapsi põhjendusega, et laps ei oska joosta. Kuidas see võimalik on? Paraku on liikumise osa meie lasteaedades ja koolides vähenenud ning ema-isa jooksmist kodus ju ei õpeta. Hoovisport on kadunud.

Nii võimegi näha tuuleveski-kätega ja täistallal jooksvaid lapsi, kellega lampjala-hirmus siis arste pidi kihutatakse ja tallatugesid ostetakse. Jalga liialt toetavad jalanõud muudavad tallalihased laisaks ning lapsed peaksid selle vältimiseks võimalikult palju hoopis paljajalu jooksma.

Treeneritelt olen kuulnud tõdemust, et tänapäeval tuleb lapsi kõigepealt niikaugele treenida, et nad üldse suudaksid kvaliteetset kergejõustikutrenni teha.

Kallid lapsevanemad, kõik algab teist. Õhutage lapsi liikuma, näidake ise eeskuju. Õpetajad, ärge arvake, et sport teeb rumalaks või et see on ainult rumalatele. Vastupidi! Vene aja lõpus tehti ühes Tallinna koolis eksperiment: kehalise kasvatuse tund toimus iga päev ja laste õpiedukus paranes.

Liikumisharjumuse kujundamine peab olema süsteemne riiklik poliitika. Praegu takistab riik väiksemate kohtade spordielu näiteks sellega, et nõuab riikliku toetuse saamiseks treenerilt viiendat kategooriat. Selleks tuleb läbida paras aja- ja rahamahukas kadalipp. Väikesel spordiklubil on tõsiseid probleeme treenerite tasustamisega.

Eks treeneritöö põhiliselt õhinapõhine tegevus ole. Samas on see ju ka lapse kasvatamise raske töö. Kurb, kui siis ka omavalitsus sporti näiteks ei tea mitmendajärguliseks peab ning käsib omatulu juurde leida. Kas trennitasude tõstmisega? Siis jääb ju trennis käivaid lapsi veelgi vähemaks. Kurb, kui kool kehalise kasvatuse tunde vähendab. Kurb, kui kool küsib vaid, et kuhu TV10 auhinnaraha jäi. Aga kooli nime kõrgel hoidmine? Kui me jäänuks ka auhinnarahata, teatakse terves Eestis Orissaare kooli ikkagi kui võistlussarja edukaimat. On õiglane, kui see raha läheb spordiklubile laste spordi heaks.

Nüüd veel TV10 Olümpiastardi emotsioonidest. Vabariiklikul etapil Tallinnas kiljusin iga kord, kui Eliise ületas järjest uusi kõrgusi ning ka veel vägevat isiklikku rekordit tähistavast 1.40-st esimesel katsel üle sai, mis lõpuks andis kolmanda koha ja intervjuuvõimaluse telekas. See oli tõesti kihvt.

Eluks vajalik oskus

Treeneritöö suurim tasu on, kui laps su näpunäiteid kuulab ja hea tulemuse teeb. Minu meelest jääb just keskendumisest tänapäeva noortel puudu, aga keskendumisoskus aitab ka edasises elus väga palju. Sport õpetab end kokku võtma.

Teine ilus hetk oli Rakveres, kui Siim kettaheites võidu võttis ja treenerina hõigati välja mind, kuigi ma polnud teda otseselt treeninud. Siim tegi TV10 võistlust üldse korvpalli kõrvalt ja siin aitas teda varasem kogemus – kaks aastat tagasi oli ta nooremate poiste üldvõitja. Meelde jääb, kuidas Rauno Liitmäe poistele teivashüpet õpetamas käis. Piisas vaid Rauno mõnest õpetussõnast ja särasilmsete hüppajate arv muudkui kasvas meie silme all. See vaimustus kestis nädalaid ja lõppes Eke maakondliku võiduga.

Võistkonnast rääkides tuli võistlustele sõites alati hinge kinni hoida: kas kõik on kohal, eriti aga Siim ja Emili, sest nende kõrval polnudki kedagi välja panna. Nad olid alati kohal! Ja me ei saanud aasta jooksul ühelgi alal nulli kirja.

Finaal tuulisel Kuressaare staadionil jääb eluks ajaks meelde. Kuidas peakorraldaja Andres Laide ilmateadet jälgides jooksu- ja hüppepaigad mõlemal päeval vastavalt tuulesuunale lastele allatuult seadis, kuidas kohtunikud tugeva tuule tõttu stardipauguni tõkkeid kinni hoidsid, kuidas 14-aastane tüdruk palli 70 meetri kaugusele virutas, kuidas Virge Treieli treeningrühma kolm tüdrukut esiviisikusse tulid, kuidas me kamba peale – mina, minu tütar Liina, minu kunagine treener Milvi Viss, Kaire Nurja ja kooli kehalise kasvatuse õpetaja Margo Rüütel – iga lapse juurde teda juhendama jõuda püüdsime, kuidas lapsed enne viimast ala – pikamaajooksu – küsisid, kui palju on meil võiduks punkte vaja ning kuidas lõpuks volikogu esimees Marili Niits võistkonda kringliga üllatas. See viimane pani meid kõiki ahhetama – üle aastate esimene tähelepanuavaldus valla poolt. Aitäh!

Igatahes minu süda jäi rahule, sest tegime kõik, mis sel hetkel võimalik teha oli. Aitäh, lapsed, et alt ei vedanud, aitäh, lapsevanemad, et toetasite! Olen tõesti tänulik selle elukogemuse eest. Kuidas edasi, ei tea, sest hetkeseisuga pole tulevaks aastaks täit võistkonda ega kergejõustikutreenerit, aga ei või iial teada…

Elo Lember,
Hobitreener

Print Friendly, PDF & Email