20. august – lapsepõlv, tankid ja vabadus

Pilt: Andrus Peegel

Pilt: Andrus Peegel

Taas on kätte jõudmas 20. august – meie taasiseseisvumispäev. Igal aastal tähistame 24. veebruaril meie riigi iseseisvuspäeva ning peame seda üksmeelselt oma riigi sünnipäevaks. Selle kuupäeva tähtsuse üle vaidlemine on tänapäeval veel vaid väikese hulga ajaloolaste pärusmaa. 1991. aasta 20. augustist ja sellele eelnenud sündmustest on aga veel liiga vähe aega möödas, et kõik kired oleksid vaibunud.

Meie hulgas on palju neid, kes otseselt või kaudselt neis pöördelistes sündmustes ise kaasa lõid. Seetõttu on erinevatel inimestel oma arusaamad, veendumused ja mälestused, kuidas kõik siis ikkagi tollal täpselt toimus. Ajaloolasena ei saa ma seda pahaks panna, pigem on mul arvamuste paljususe üle hea meel.

Murelikuks teevad mind aga inimesed, kes ilmselgeid ajaloofakte püüavad pisendada või hoopis olematuks teha.

Kiirete ja suurte muutuste aeg

Seevastu 20. augusti kui taasiseseisvumispäeva tähistamine on aasta-aastalt muutunud üha suurejoonelisemaks ning õnneks seostatakse seda päeva üha vähem kellegi teenete või tegematajätmistega. Eriti just 1990. aastate lõpul sellele päevale omistatud pilkenimed pole enam väga aktuaalsed ning taasiseseisvumise sündmuste keerises osalenud noorem põlvkond vaatab sellele päevale mõnevõrra teisiti kui vahetult sündmustes osalenud.

Tõsi ta on, et seni, kuni sündmustes osalenud on avalikus elus aktiivsed inimesed, ei kao aastate taha jäänud vastuolud ega huvid, mis on seotud selle kuupäevaga.

Tagantjärele vaadates on tegu kuupäevaga, mille järel sai hakata liikuma tegeliku omariikluse poole – õige pea saime oma raha, lahkus Vene sõjavägi jms.

Olulisi sündmusi, mis 20. augustile eelnesid ja järgnesid, on palju. Kuigi ajaloolane üldjuhul mina-vormis rääkimist ei armasta, siis olümpia-aastal sündinuna on minulgi isiklik kokkupuude paljude tolle aja sündmustega.

1986. aastal 6-aastasena kooliteed alustades ei osanud ma ka kõige helgemates unenägudes ette kujutada, milline võiks olla elu viie aasta pärast. Päevakorras oli ENSV haridusministri Elsa Gretškina (1932–2014) venemeelne haridusreform, mille kõige meeldejäävam ilming oli kohene vene keele õppe intensiivistumine, st vene keel muutus koolides kohustuslikuks juba esimesest klassist.

Juba paari aasta pärast olid teistsugused olud. 1980. aastate lõpul Tartus toimunud isamaaliste laulude kontserdil hoidsin esmakordselt käes sinimustvalget lippu. 1989. aastal olin näiteks tunnistajaks ühe taastatud vabadussõja ausamba avamise juures Jõgevamaal.

Kiired muutused iseloomustasid kogu taasiseseisvumisele eelnenud aega, seda ka Saaremaal ja Kuressaares. Tagantjärele vaadates mahtus ühte aastasse uskumatult palju sündmusi. Näiteks tähistati Kuressaares 1988. aastal revolutsionäär Viktor Kingissepa (1888–1922) sünniaastapäeva, mõned kuud hiljem aga ennistati Kuressaare linna nimi ning sügisel võis juba avalikult mälestada 1941. aastal lossihoovis mõrvatuid.

Muide, just viimase sündmusega seoses tuli paar aastat tagasi tõdeda, kui hea on elada vabas ühiskonnas. Nimelt tuli toona Eesti ja Saaremaa eluga esmakordselt tutvuma ühe lossihoovis mõrvatu sugulane, kes töötas õpetajana ühes Siberi koolis.

Venemaal sündinud ja üles kasvanud õpetajanna pelgas ilmselt tugeva propaganda mõjul siinsete inimeste vaenulikku suhtumist. Lühikese suhtlemise järel lahkus ta siit, pisarad silmis. Eriti rängalt mõjus talle teadasaamine, kes tegelikult tema sugulase mõrvasid… Niimoodi võib inimest mõjutada elu mittevabas ühiskonnas.

Hirm sõjaeelse põlvkonna silmis

Kuigi tagantjärele teame, et taasiseseisvumine läks meil veretult, oli hetki, mil asjad oleksid võinud minna halvasti.

Mu isiklikes mälestustes on selle perioodi üks ärevamaid hetki 1991. aasta jaanuaris Vilniuses aset leidnud teletorni ning raadio- ja telemaja ründamine.

Aktsiooni käigus hukkus teatavasti 14 hoone kaitsjat. Koolis peeti tookord ärevas toonis aktus, tundus, et verevalamine võib ka meile jõuda. Eriti mäletan hirmu sõjaeelse põlvkonna silmis.

Õnneks siin olukord siiski nii halvaks ei läinud. Kuigi 1991. aasta putšikatse tõi Vene tankid Tallinna, võib juba ilmselt tagantjärele tarkusena öelda, et sellist hirmu enam polnud.

Oma osa selles on asjaolul, et 11-aastase poisina oli mul koos vanematega võimalus näha, kuidas Tallinnas tegutsenud Pihkva 76. õhudessantdiviisi tankid Võru lähedal õnnetult teepervel seisid, liikudes teletorni piiramiselt tagasi oma väeossa.

Pilt oli väga meeldejääv – sadu kilomeetreid maha sõitnud tankidest veeti mitmeid nööriga teiste järel ning sõdurid askeldasid nõutult nende ümber. Selline pilt avanes suurriigi tegelikust sõjalisest võimekusest.

Aastal 2015 on julgeolekuolukord meie lähiregioonis üsna pingeline. Seetõttu võiksime vähemalt meie lähiajaloos olulisel päeval korraks tagasi mõelda nendele pöördelistele aegadele ja meenutada, mis väärtus on kätte saadud vabadusel ja proovida seda vabadust igal juhul hoida. Päikeselist taasiseseisvumispäeva kõigile!

Priit Kivi
Ajaloolane

Print Friendly, PDF & Email