Pärimuse seltsil aabitsategu käsil

TÄNU ESINEJATELE: Saaremaa Veski tegevjuht Grete Pastak (vasakul) tänab Ammukeri juhendajat Mari Lepikut lilledega. Paremal Mari tütar Pääsu, vasakul Grete poeg Artur. Foto: Aare Laine

TÄNU ESINEJATELE: Saaremaa Veski tegevjuht Grete Pastak (vasakul) tänab Ammukeri juhendajat Mari Lepikut lilledega. Paremal Mari tütar Pääsu, vasakul Grete poeg Artur.
Foto: Aare Laine

Viimasel kolmel nädalal on kuressaarlased ja saarlaste külalised kolmel neljapäeval järjest näinud Saaremaa Veski hoovis esinemas sõrulasi, täpsemalt Salme valla pärimuskultuuri edendajaid.

Heinakuu viimasel nädalal andis tuuliku õues kontserdi meeste lauluansambel Soe Jutt, nädal tagasi kuulis publik vanu rahvaviise Sõrve naiste regilaulurühma Ammuker repertuaarist ning eile laulsid ja mängisid pärimusmuusikaansambli Küi muusikud.

Kõik need muusikakollektiivid kuuluvad otsapidi Sõrvemaa pärimuse seltsi tiiva alla. Seltsi eesvedaja Mari Lepik on ühtlasi Küi ja Ammukeri juhendaja. Oliver Parrest, Mari elukaaslane, juhendab pärimusmuusikaansamblit Soe Jutt.

Sõrvemaa pärimuse selts, mis loodi 2009. aastal, kogub Sõrve kandi pärimust, ennekõike sõnalist pärimust. Lähim eesmärk on välja anda sõrvekeelne aabits-koduloovihik.

Kuus aastat tegutsenud selts on Saare maakonnas ainus, mis tegeleb otseselt pärimuskultuuri kogumise, talletamise ja esitamisega. “Seltsi loomise mõte tuligi sellest, et niisugust ühendust polnud. Seda on aga väga vaja. Selleks, et midagi korda saata, tuleb organiseeruda. Kihnu kultuuri tutvustab ennekõike Järsumäe Virve oma pereansambliga. Setumaal ja Mulgimaal on aktiivsed tegutsejad. Sõrvemaa jääb aga natuke serva taha. Eks me sellepärast selle seltsi moodustasimegi,” põhjendab taimeökoloogia alal doktorikraadi kaitsnud Mari Lepik.

Tartu ülikooli teadur, filosoofiadoktor Mari Lepik paneb end proovile veel teistelgi aladel. Koos seltsikaaslastega on ta alustanud sörvekeelse aabitsa kirjutamist. “Töö on väga mahukas. Esimene asi on mõelda, kuidas Sõrve keelt üldse kirja panna. Rääkida on ju kena küll, aga häälikud ja tähed ei lähe kokku. Eks me harjutame ja peame keeleteadlastega nõu. Kiirustades ei saa seda tööd teha,” kinnitab Mari.

Seltsi loomine ei olnud keeruline

Mari sõnul ei olnud seltsi loomine üldse vaevanõudev. Otse vastupidi, sõrulased võtsid ideest kinni ja andsid hoogu. Liikmeskond pole küll suur, pärimushuvilisi on täpselt tosinajagu, kuid kaasalööjaid ja toetajaid on palju rohkem.

“Sihtgrupp on suur ja lai, kõik sõrulased üle maailma, lisaks sõrulaste sõbrad,” nendib Mari.

Veel ütleb Mari, et nüüd on maailm aru saanud, et sõrulased on olemas. Ansekülas Tammeougu talus elava Mari arvates hakkasid sõrulased pildilt kuidagi ära kaduma. Kuna Mari on ise sõrulane, siis peab ta seda enda jaoks väga tähtsaks.

Eesti folkloorinõukogu koduleht avaldab Mari mõtted: “Sõrulaste kultuuri nimetamine pärimuskultuuriks tundub minu jaoks õigupoolest kummaline – see on sõrulaste päris tavaline kultuur. Omade laulude, tantsude, ringmängude, juttude, toitude, riiete, tööriistade, “vareselevalude” ja veel umbes miljoni asjaga.

See sõrulaste kultuur on kadumas. Isegi kui ma kogu oma elu ja jõu hääbumise vastu töötamisele pühendan, jääb sellest väheks. Õnneks ei ole ma üksi.”

Tõepoolest. Sõrulasi elab Sõrves ja Saaremaal, Mandri-Eestis ja Austraalias, Ameerika Ühendriikides ning mujal maailmas.

Seltsi liikmed on saanud kuulda palju kiitvaid sõnu. Annika Kupitsa (Eesti rahvaluule arhiiv) loo avaldas kolm aastat tagasi Eesti Elu. Saarlasest rahvaluulespetsialist vaimustus ansamblist Küi Viljandi folgil.

“Sörve murdes regilaulu, mida saadavad karuperseviiul, Kuramaa trumm ja hülgelõuapill, ei olnud keegi varem kuulnud. Ka ökoräpi alal on Küi pärimusmuusikas pioneer. Sellest ka esialgne hämming publiku seas, kuid et hea asi veenab, siis oli Küi teisel esinemiskorral lava ees juba oma fänkond.

Kuna Sõrve regilaule on meieni jõudnud kahetsusväärselt vähe, võib rõhutada Küi tegevuse olulisust selle pärimusžanri taaselustamisel Sõrves ja üldse Saaremaal.

Sellist sügavust ja autentsust (olgugi see vaieldav kategooria) regilaulu esitamisel, nagu ka eelnevat uurimistööd või siis säilinud viisi- ja värsijuppide asjakohast kombineerimist ja täiendamist traditsiooni raames kohtab tõesti harva, olgu siis Viljandi folgil või mujal.

Ja see, et oma kodukandi murdesse mitte arhiivilintide kaudu elu sisse ei pea puhuma, vaid et on võimalik laulda oma lapsepõlve ja esivanemate keeles, on varandus omaette. Aga mitte ainult see alati veidi tolmulõhnaline ragistamine ei ole pärimusmuusikas oluline. Uue elu, oskuste ja võimaluste põimimine pärandiga on see, mille peale vanad lood jälle hingama hakkavad ja tõesed on,” kirjutab Annika Kupits.

Nõnda siis on pärimusmuusikaansambel Küi ennast tuntuks laulnud ja mänginud Eesti mainekaimal folgifestivalil ja selle eest ka kiita saanud.

Kogu muusikavärki peab Mari väga oluliseks. Ta räägib Sõrve keeles veel sellestki, et keel on ikkagi esmatähtis. Katrina Tarkin õpetas Sõrve keelt ka kursustel. “Katrina pole küll Sörvemaalt. Ta on Kotlandi külast, otse meite körvalt, aga eesti filoloogina tunneb ta keelt ja murdeid ning nii ta õpetaja ametisse sattuski. Salme koolis on ta ka käind ja meite keelt ta möistab,” toonitab Mari.
Küi tähendab Sõrve keeles vaskussi. Ammuker tähendab väga vanas Sõrve keeles vikerkaart. “Seda sõna keegi küll enam ei tarvita, aga teadlased on selle kirja pannud,” selgitab Mari.

Kuidas aga võtta ansambli nime Soe Jutt? On’s tegu äsjaräägitud jutuga või tähendab see sooja jutti (triipu)? Mari ütleb, et seda võibki nii- või naapidi võtta. “Sa kuuled ja siis mõtled, mis asi see on, kas ajavad hundijuttu või ajavad niisama sooja õhku suust välja,” naerab sõrulane.

Mari oma jutud on täpsed

Pärimusselts ei tegele üksnes folkloori kogumisega. Seltsi liikmeid huvitab kõik, mis pärimuskultuuri alla sobib. Sõrve rahvariietest on Mari Lepik käinud rääkimas ja mitte üksnes rääkimas, vaid neid ka esitlemas mitmel pool nii oma vallas kui ka kaugemal. Modelle ei pea ta kusagilt otsima. Oma lapsed ja ta ise sobivad ideaalselt omakandi rahvariideid esitlema.

“Seltskonnad, kus olen käinud rahvariideid tutvustamas, on väga erinevad. Salme kooliga on mul tihe side. Salmel tegutseb ka laste laulu- ja mänguring. See ei ole küll otseselt seltsi ring, kuid ka seal on pärimuskultuur au sees,” kinnitab Mari.

Rahvariietest kõneldes ütleb Mari, et õiged riided teeb Sõrve naine endale ise ning ka oma mehele ja lastele. “Selge see, et kõik ei oska, kõik ei jaksa. See on suur töö. Kui laulupeol ringi vaadata, siis rahvariietes sõrulasi näeb seal päris palju. Võib-olla pole need päris õiged sõrulased, sest riiete järgi vaadates on mõnel tasku valel pool või müts valesti peas. Hiljutisel Laadla leivapäeval oli küll tagasõrulasi Sõrve riides näha. Iga kant peaks ikka oma riided esile tooma,” toonitab pärimuskultuuri edendaja.

Talvel, kui esinemisi ansamblitega vähem, võtavad Mari, Katrina Tarkin ja Taga-Sõrvest pärit Salme kooli õpetaja Merle Lepik ette aabitsa koostamise. Abilisi on triol palju. “See ei ole niisugune töö, et istun laua taha ja teen valmis. Eks me elame ise selle kultuuri sees. Katrina näiteks küpsetab koduleiba, nii nagu muiste igas talus küpsetati. Ammukeri naised kipuvad kõik sedamoodi olema. Sa ei saa niimoodi kultuuri edendada, kui tuled nädalas kaheks tunniks laulma. Kui sa sellega tegelema hakkad, siis nakatud, kui juba varem pole nakkust saanud. Siis hakkadki peenikeste varrastega kindaid kuduma. Ühel päeval avastad, et teed endale kirikuube või niidad käsitsi lambaid. Kedrata oskame ka. Merikesel küll suur villavabrik seljataga, aga vokiga ketramises on ta üks osavamaid,” pajatab Tammeougu perenaine.

Maril endal on praegu käsil ehtsate Sõrve mehe riiete valmistamine. Tuleval aastal avatakse Tallinnas üks näitus ja sinna need riided eksponeerimiseks lähevadki. Praegu olevat vaid rahvakultuurispetsialistil Igor Tõnuristil korralikud Jamaja riided, aga rohkem neid maailmas polegi. Mari kätetööna peaks varsti teine eksemplar valmis saama.

Kaks aastat tagasi Salme käsitööpäeval jäi Mari ettekandest kõlama, et Sõrve poolsaare naiste rahvarõivad erinevad piirkonniti märgatavalt. Taga-Sõrve emaste käimariided on Ees-Sõrve noorikute omadest sutikene ergumate värvidega, laiemate kirjadega, rohkemate pitside ja kardadega.

Regilaulud – ammendav looduse ressurss

Pärimusseltsi ansamblid täiendavad oma repertuaari tasapisi. “Kus see laps need laulud võtab? Halli hundi hänna alt. Nüüd saab neid internetist ka. Regilaulud – ammendav loodusressurss. Rohkem kui sada aastat tagasi hakkas Hurt neid laule koguma ja Õpetatud Eesti Seltsi liikmed ning paljud teised kogusid ka. Nende laulude seast otsime endale sobivaid. Õnneks teavad vanemad inimesed mõnda laulu peast. Ükskord küsisin ühe tädi käest ja saingi laulu, mida kusagil rahvaluulearhiivis pole. Aga ega neid laule enam väga ei leia. Seepärast oleme kavva võtnud ka Saaremaa teise otsa laule,” räägib Mari.

Ammu aega tagasi lauldi regilaule pulmadeski. Nüüd juhtub seda harva. Ükskord läks Ammuker aga kutsumata noorpaarile ja pulmalistele esinema.

“Läksime uksest sisse ja laulsime peigmehele õpetussõnad ette. Küll see laul talle mõjus,” muigab Ammukeri juhendaja.

Küllap mõjuvad Ammukeri, Küi ja ansambli Soe Jutt laulud ja lood meile kõigile. Sõrve aabitski saab ükskord valmis. Seltsitegevus aga ei hääbu. Tegusad inimesed püstitavad endale uusi eesmärke ja pühenduvad nende täitmisele.

“Kui meie töö aitab sõrulastel või mistahes piirkonna erilistel inimestel jõuda äratundmiseni, et neil on õigus iseendana olemas olla, siis tean, et oleme tegutsenud õigesti,” tõdeb Mari Lepik seltsitegevusest kokkuvõtet tehes.


 

MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts

Salme vald, Anseküla, Tammeniidi talu
Asutati 2009. aastal.
Valdkond: folkloor, kultuuriseltsid.
Seltsil on 12 liiget.
Tegeletakse pärimuse, selle kogumise ja esitlemisega. Peamine eesmärk on praegu sörvekeelse aabits-koduloovihiku väljaandmine.

Print Friendly, PDF & Email