KÕNE IFFILE: Täna räägime Iffiga sallivusest ja sallimatusest (6)

Kui rääkida sallivusest ja sallimatusest, siis praegu kütab ju jätkuvalt kirgi pagulaste teema. Olen selle kohta kuulnud ja lugenud erinevaid seisukohti: ühed on pagulaste vastuvõtmisele väga vastu, teised väga poolt, kolmandad ettevaatlikud. Kuna keegi täpselt ju ei tea, mida selle probleemi lahendamiseks teha, paisataksegi neid seisukohti välja ühest äärmusest teise.

Loomulikult oleksime palju sallivamad, kui siia tulevad põgenikud oleksid meiega ühest kultuuriruumist. Need inimesed, kes teavad, millised on meie kombed, sulanduvad meie ühiskonda kiiremini. Kes on aga sunnitud tulema kaugelt, hoopis teisest maailmast – ma ei usu, et nad üldse sulanduksid.

Ka eestlased kolivad ju mujale elama, paljud mehed käivad Soomes tööl, aga kuna enamik meie väljarännanuist on läinud euroopalikesse riikidesse, usun, et nende riikide jaoks on see valutum. Kultuuritaust ja suhtumine asjadesse on ju enam-vähem sama.

Mina ei kujuta ette, et oleksin sunnitud põgenikuna minema näiteks Somaaliasse. Võib-olla nädal aega peaksin seal vastu? Ma ei tea ju sellest riigist midagi, sulandumine oleks vist ülimalt raske. Usun, et samamoodi oleks somaallastel siinkandis.

Nõustun Andrus Kivirähaga: pigem püüda teha kõik selle heaks, et pagulased pääseksid oma kodumaale tagasi.

Kui meenutame ajalugu, siis oli ka Eesti rahvas sunnitud sõja jalust põgenema. Võõrsil tehti Eesti seltsid, Eesti koolid, Eesti majad… Pole imestada, kui tulevikus tekivad siin Süüria koolid ja Süüria majad. Aga ikkagi tahavad need inimesed minna oma ajaloolisesse kodupaika tagasi. Selliste inimeste suhtes peaksime küll sallivad olema.

Paraku kaasnevad üleüldise globaliseerumisega ka pahad asjad, näiteks terrorism. Ma ei taha küll olla mingisugune vandenõuteoreetik, aga ajaloo vältel on ju üks või teine seltskond ikka püüdnud oma tahet, oma doktriine maksma panna ja kõik teised on seetõttu pidanud kannatama. On neid, kes väidavad, et islam on leebe usk, aga kui iga päev tulevad uudised enesetapu- ja muudest terroristidest, on meiesugustel raske seda uskuda.

Arvan, et nende pagulaste, kes siia tulevad, tausta peaks ikka hoolega uurima.

Küllap on pagulaste seas ka palju neid, kes tulevad lihtsalt paremat elu otsima. Eks ikka ole nii, et kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. Küllap need inimkaubitsejad, kes Aafrikast tulijaid Vahemerre uppuma saadavad, maalivad pildi, et Euroopas on kõik töö juba ära tehtud, teie hakkate seal saama tohutult sotsiaalabi ja elama nagu miškad.

Teine teema on muidugi see, kui suurt inimhulka me suudame vastu võtta. Sadu ja tuhandeid me ju vastu võtta ei suuda – kuhu nad kõik panna?

Maailmas käivad aga asjad, nagu nad käivad, tullakse sinna, kus on võimalik elada. Kui sul ümberringi vihisevad kuulid ja eluks vajalikku vett ei ole, põgenetakse sinna, kus elada saab. Ja meie maal saab väga hästi elada.

Eks ole ju teada, et näiteks Angola elaniku tööharjumused on teised kui meil. Ja eks need ole teised ehk ka seetõttu, et neil on teistsugune kliima. Meie võime siin 15 tundi päevas tööd teha ja meiega ei juhtu suurt midagi, aga kui on 45 kraadi sooja, siis sa keskpäeval ikka tööd ei tee. Seda meie harjumust täiesti teises kultuuris üles kasvanud inimesele pähe määrida, et nüüd pead hakkama siin kohe tööd tegema, on väga raske.

Minu seltskonnas äärmuslike vaadetega inimesi, kes seina äärde paneku ja ahjuajamise jutte räägiks, ei ole. Mõni kardab küll pisut, et “ei tea, mis nüüd saab, kui nad meile tulevad”, aga see on pigem äraootav seisukoht. Et vaatame, mis saab.

Aga sallivust peab olema. On öeldud, et inimarmastus ei tasu end kunagi ära, aga olen tähele pannud, et tasub küll.

Print Friendly, PDF & Email