Ettevõtja, motiveeri oma külalist!

Olen kuulnud ja lugenud neid arvamusi, et suvi Saaremaal saaks merepäevadega justkui otsa, ja ka seda, et see on probleem. Esimene pool väitest ei vasta kindlasti tõele, teise poolega saab nii nõustuda kui ka mitte nõustuda.

Mida odavamaks läheb informatsiooni levitamine, seda kallimaks muutub tähelepanu. Selge see, et üldrahvalikku tähelepanu on lihtsam püüda massiürituste reklaamimisega. Hiljem ilmuvad galeriid Delfis ja teistes online-väljaannetes, Saaremaa on mõned päevad üleriigilisel pildil. Peamine uudis on, et Kuressaare restoranides tuleb ka suppi oodata tund aega ja praamijärjekorras oodata kaks tundi. Selge see, et tuleb, sest ressurss on maksimaalselt ära kasutatud. Vähemasti minu nägemuses ei kattu aga selline turundus Saaremaa tegelike tugevustega – nendega, mis meie saare unikaalseks teevad.

Saaremaa võimaldab eralduda ja nautida vaikust. Ööbida kämpingus või turismitalus ja minna hommikul paljajalu murule, juua paargus kohvi ja linnulaulu kuulates hammustada värsket saiakest peale. Siis sõita jalgrattal mere või järve äärde või sulistada pealelõunane aeg laisalt spaas maha. See on puhkus, millest ei pea välja puhkama.

Selliste ootustega puhkajate segmendil on karjakaupa plusse. Esiteks hajuvad nad ära nii ajas kui ka ruumis, st nendest ei teki kunagi ummistust, ka siis mitte, kui kaks perekonda lossi kassasse ühel ajal saabuvad.

Teiseks on sedasorti turistidel üldjuhul nii võime kui ka soov kulutada, jätta Saaremaale raha toodete ja teenuste eest, mille lisandväärtus on loodud siin ja kasum jääb kohalikule. Kolmandaks on selline turist – vähemasti mõõdukalt – uudishimulik ja uudishimu on ressurss, mille kadumist võib täheldada kogu maailmas, ka Eestis. Proovige 20+ vanuses seltskonda, kes on tulnud nädalavahetuseks Saaremaa rannapeole pidu panema, suunata vahepeal näiteks Lümanda lubjaparki. Saate aru, mida ma silmas pean?

Vähemasti suuresti on kohapealsed eeldused selliste turistide vastuvõtmiseks ka olemas – turismitalusid, kämpinguid ja spaasid jagub, on seiklusparke ja tuulikuid, nii hooldatud rannakarjamaid kui ka metsikut loodust.

Jääb küsimus, kuidas selline väärtuslik turist Saaremaale saada? Nii, nagu sedasorti turistide teenindus peab olema personaalne, peab olema seda ka turundus.

Kõige paremad müügimehed on muidugi rahulolevad kliendid. Siin saab absoluutselt iga ettevõtja ise midagi ette võtta, et motiveerida oma külalisi jutustama lugu. Lugu hetkedest, mil ta oli õnnelik ja nautis elu, ning sellest, kus see kõik juhtus, ja tänu kellele juhtus.

Nagu ülal öeldud, taandub tänapäeval kõik tähelepanule, ja fakt on, et kõige rohkem kuulatakse sõpru ja tuttavaid.

Rahulolust mügiseva kolleegi juttu ei asenda ka tuhat Saaremaa ilu kiitvat voldikut. Igaüks saab oma võimaluste piires rakendada ressurssi, mis on kas odav või seisab hoopis jõude, et motiveerida oma külalisi seda lugu jutustama.

Lubage näiteks oma külalistele, et kui nad saadavad oma sõbrad teie juurde, siis saavad nad jalgrattad kaheks tunniks tasuta või tuleb perenaine ise seenekohti kätte näitama jne. Ja olge selles järjekindel, ma kinnitan oma kogemustest, et ühel teisel, aga sama suurel saarel see töötab.

Utsitage ja motiveerige oma külalisi end eksponeerima kõikvõimalikes sotsiaalmeedia kanalites – see tekitab nende sõprades kadedust ja toob mingi osa neist saarele. See ei maksa midagi, aga on kõige tõhusam viis püüda uue kliendi tähelepanu.

Siin on muidugi ruumi ka ühistegevuseks, sest kui seljad kokku panna ja midagi ühiselt välja mõelda, on tulemus tõenäoliselt veelgi parem. Jagada näiteks lahkuval praamil meenemünte, mille saab kas sõbrale edasi kinkida või ise tagasi tulles kuskil selle eest tasuta kohvi juua, tasuta muuseumi külastada vms. Muidugi võib see olla ka mingi QR-kood, mida skännida saab ja sõpra “täägides” majutust võita jne…

On veel üks seltskond, kelle potentsiaal on kas täiesti kasutamata või siis vähemasti on arenguruumi veel küllaga – need on saarlased, aga miks mitte ka mujalt Eestist pärit, aga Saaremaasse kiindunud inimesed, keda elu on saarelt või Eestist ära viinud.

Ilmselt nii mõnigi neist võtab teinekord Tartus, Münchenis, Helsingis või Barcelonas klaasi õlle taga jutuotsa üles, et kuule, semu, mul on vanematel/õel/kälimehel/tuttaval mönus turismitalu Saaremaal, tule vaatama. See pole aga esiteks, kahtlemata piisav, ja teiseks pole kaugeltki kõigil, kuhu niiviisi kutsuda. Aga võiks olla. Kui kas või sada inimest korra kuus kedagi niimoodi südamest ja isiklikult kutsuks ja igaühe kutsutuist ka vaid üks pakiks oma pere kokku ja tuleks, oleks ikkagi umbes 250 külalist juures. Kui kutsujaid oleks aga kakssada ja tuleks mitte üks, vaid kaks perekonda?

Muidugi tuleks sellise projekti käivitamiseks teha kõigepealt üksjagu tööd – lisaks huviliste kaardistamisele ja leidmisele vajaks see kõik selge raamistiku väljamõtlemist ja koordineerimist, see eeldaks nendele Saaremaa saadikutele motivatsioonipakette ning siin oleks vaja seljad kokku panna paljudel. Usun aga, et tulemus oleks seda väärt.

Lääne-Euroopas muide puhkused alles algasid ja paljud puhkavad veel septembris.

Olavi Antons
Suvesaarlane, ekskursioonibüroo Tenerife Kompass omanik

Print Friendly, PDF & Email