Nõukaaja algus: Saatuslik august 1940 – Eesti annekteerimine (6)

„RÕÕMUMIITINGU“ TEEL: See pilt on tehtud Kuressaares 7. augustil 1940. Rongkäik on teel lossihoovi, kus toimus „pidulik“ miiting seoses eesti „astumisega“ Nõukogude Liidu koosseisu. Ees keskel kannab lippu endine kriminaalpolitsei komissar Mihkel Käe, kes õigel ajal vahetas poolt ja kandis hiljem keelt paljude oma kolleegide peale. Foto: Saaremaa Muuseum

„RÕÕMUMIITINGU“ TEEL: See pilt on tehtud Kuressaares 7. augustil 1940. Rongkäik on teel lossihoovi, kus toimus „pidulik“ miiting seoses eesti „astumisega“ Nõukogude Liidu koosseisu. Ees keskel kannab lippu endine kriminaalpolitsei komissar Mihkel Käe, kes õigel ajal vahetas poolt ja kandis hiljem keelt paljude oma kolleegide peale.
Foto: Saaremaa Muuseum

Sel nädalal, täpsemalt 6. augustil möödus 75 aastat meie lähiajaloo ühest kurvemast sündmusest – Eesti liitmine ehk annekteerimine (väga päevakajaline sõna seoses Krimmi sündmustega) Nõukogude Liidu koosseisu.

Alustuseks tuletagem meelde 6. augustile 1940 eelnenud sündmusi. Pooliteist kuud varem, 17. juunil oli alanud Nõukogude okupatsioon ja juba 21. juunil oli president Konstantin Päts Nõukogude Liidu jõhkra surve tõttu sunnitud ametisse kinnitama uue nn rahvavalitsuse eesotsas arsti ja luuletajai Johannes Varesega (kirjanikunimega Barbarus).

Muide, selle marionettvalitsuse koosseisus oli koguni kolm Saaremaa meest – põllutööminister oli Laimjalas sündinud Aleksander Jõeäär, teedeminister Pärsama mees Orest Kärm ja kohtuminister Kuressaarest pärit Boris Sepp. Ikka märkimisväärne panus, kui arvesse võtta Saaremaa elanikkonna osakaalu Eesti rahvastikus!

Tõsi, Boris Sepp tagandati ametist juba 5. juulil kui sobimatu isik ja ta asendati Tarumaalt pärit mehe Friedrich Niggoliga. Mis oli sellise vangerduse taga, kas hakkasid mehel süümepiinad või oli põhjus miski muu, jääb selgusetuks. Fakt igatahes on, et 5. juuli paiku saabus Moskvast Tallinna tagasi siin sündmusi koordineerinud Stalini truu käsilane Andrei Ždanov, kel olid kaasas täpsed juhtnöörid edasiseks tegevuseks.

Juuli keskel toimusid Moskvale kuuleka riigivolikogu „valimised“ ja 21. juulil nimetas see uus “parlament” meie riigi nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning tegi ettepaneku astuda NSVL-i koosseisu.

Kurbmängu lõppvaatus – Eesti annekteerimine – leidis aset täpselt kolmveerand sajandit tagasi augusti alguses. Väidetud on, et 1940. aasta suvel lootsid paljud, kes neis traagilistes sündmustes kas tahtlikult või tahtmatult osalesid, et kogu protsess kulgeb nn Mongoolia teed pidi – me oleksime sattunud oma idanaabrist suurde sõltuvusse, kuid meie riik oleks vähemalt de jure säilinud. Nii aga ei läinud ja Eestile olid määratud räigemad katsumused.

21.–23. juulil istungeid pidanud äpu riigivolikogu tähtsamad otsused olid: 1) Eestis kuulutati välja nõukogude võim; 2) deklareeriti Eesti rahva nn tahet astuda Nõukogude Liidu koosseisu; 3) kogu maa kuulutati rahva (loe: riigi) omandiks ja 4) natsionaliseeriti kõik pangad ja suurettevõtted.

22. juulil kõrvaldati president Konstantin Päts ametist ja 30. juulil deporteeriti ta Sise-Venemaale. Johan Laidoner oli deporteeritud juba 19. juulil.

Kolhoose eitati

Jälgiksime aga Vares-Barbaruse valitsusse kuuluvate Saaremaa meeste tegevust neil 1940. aasta ärevatel suvepäevadel. 27. juulil esines Vares-Barbaruse valitsuse põllutööminister, Saaremaalt Laimjala vallast pärit Aleksander Jõeäär, raadios. Kokkuvõte sellest ilmus 29. juulil kooskõlastatult pea kõigis Eesti ajalehtedest, sh ka Saaremaa tookord ainsas perioodilises väljaandes Meie Maa. See esinemine on tähelepanuväärne, sest selles avaldus 1940. aasta nn juunikommunistide sinisilmsus.

Jõeäär: Lugupeetud kaaskodanikud! Eelkõige lubage teile kõigile südamest õnne soovida kui Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanikkudele ja lootust avaldada, et kogu töötav rahvas läheb vastu seninägemata kultuurilisele ja majanduslikule õitsengule.

Minu tänast sõnavõttu põhjustab vajadus anda mõningaid seletusi kogu maa rahva omanduseks tunnustamise ja töötavale talurahvale kasutamiseks andmise puhul…

[Siinjuures olgu täheldatud], et juba Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu põhiseaduses on kindlustatud kodanikkude isiklik omandiõigus (MM-i sõrendus – toim)…

Vahemärkusena olgu lisatud, et jääb arusaamtuks, miks Jõeäär teeb viite Nõukogude Liidu põhiseadusele? 1940. aasta juuli lõpus ei olnud ju Eesti ametlikult selle riigi koosseisus, mis tähendab, et selle riigi põhiseadus ei omanud meie territooriumil veel mingit juriidilist jõudu.

Kuid tsiteerigem Jõeäärt edasi. Ta ütles: Arvestades meie eriolusid, kitseneb meil sotsialistlik majandussüsteem Nõukogude Liiduga võrreldes tunduvalt veel sellega, et meil peaaegu kõik maad… jäävad üksiktalupoegade kätte kasutamiseks eramajapidamistena… meil on igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust, või vastu töötavate talupoegade tahtmist neile peale sundida kolhoosidesse astumist, kõvasti keelatud, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele… (minu sõrendus – toim).

Meeleolude muutumist on tunda aga juba kuu aega hiljem, kui põllutöö rahvakomissari kohale oli määratud Georg Abels (Jõeäärest oli siis juba Johannes Lauristini juhitavas ENSV valitsuses kohtu rahvakomissar saanud). 31. aug MM-is ütleb Abels: … Rahvakomissaride nõukogu ja Eestimaa Kommunistlik partei ei heida selgitustööd kollektiviseerimise küsimuses täiesti kõrvale, sest meile on tulnud hulk kirju töötavate talunike hulgast, kus arutatakse üsna huvitavalt kollektiviseerimise püüdeid ja tahteid.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email