Saaremaal söömas suvel 2015

Pilt: Andrus Peegel

Pilt: Andrus Peegel

Müts maha kõikide nende ees, kes hästi süüa teevad ja viitsivad, sealjuures isegi järjest rohkem ette võttes.

Eelmisel aastal toimus Kuressaares toidufestival. Lossi tänava pika laua tagusele söömaajale, mida me küll lihtsalt vaatama läksime, aga ei suutnud siiski vastu panna ja istusime lauda. Ostsime La Perlast pitsat ja veini.

“Kas teil siis isegi nuge ja kahvleid pole”, küsis kaastundlik teenindaja, aga kuna ma lubasin need kindlasti tagastada, siis saime veiniklaasidki. Õunakoogi-kohvikudki olid toredad, eriti sama La Perla omaniku aias. Mehhiko värk Raekojas. Öu Nöu burks ja limonaad. Toidufestival toimub sellel aastal jälle, tulge ka!

Kõigepealt aga söögikohtadest väljaspool linna. Rõhutan: see on minu subjektiivne heietus hiljuti külastatud söögikohtadest.

Muhu. Lisaks niigi kuulsale Pädaste mõisa restoranile on Liival ilmsesti kõige parem valik perekond Prii peetav teeäärne Kalakohvik. Seal on kodune tunne. Kõik kuidagi passib kokku, toidulõhnad on üleval – minu arust on see kuidagi turvaline, kui söögikohas hästi lõhnab – ja söögid ise on ka head. Kui muud ei jõua, siis ostame sealt praamile minnes kaasa kalapirukat või kooki.

Muhu restoranis polnud ma varem käinud. Ei olnud halb, selline kõva keskmine, aga tunne jäi, nagu poleks seal midagi märkimisväärset. Seal sõin kala krõbekartulitega, nagu on mulle meelde jäänud selle roa ilukirjanduslik tõlge ehk fish’n’chips`i. Tol päeval oli selleks haug. Ka müüdi seal omatehtud limonaadi. Laps sõi makarone. Leivaks oli Muhu leib, mis tuletabki meelde, et Liival tuleb kindlasti minna ka Muhu Pagarite juurde – sealt saab sooja leiba ja kui hästi läheb, siis saia ka. Mina olen sealt suure nõudluse tõttu küll ainult korra saia saanud. Kõrval on kalapood, kuhu tuuakse hommikune püük. Alati on mõtet müüjalt küsida, et mis on hea ja värske. Sain samal päeval püütud siiga. Sain vimba. Viimati oli seal lisaks värsketele ahvenafileedele ka sellesuist mett.

Suur saar. Saksa talupood Kiratsil – iga korraga järjest parem. Näiteks isetehtud jäätis. Kohaliku suitsulihaga võileib (liha saab poest ka kaasa osta). Kodus tehtud pirukad ja kaneelisaiad. Igal juhul tasub läbi minna. Kõik kaubad ei ole küll talutoodang, aga päris suur hulk ikkagi on. Ja ma olen sealt isegi suveniire kaasa ostnud, näiteks võtmenagi.

Roosi talu lambaresto Kandla külas. Mõte on hea, maja väga ilus, suveniiripood ka väga tore. Söök oli vähemalt enne jaanipäeva – no kuidas nüüd öeldagi… Burger oli hea. Aga muud lihatükid olid medium`ina väheke vintsked. Ja ribide küljest ei olnud seetõttu eriti midagi süüa – liha nagu oli, aga kätte ei saanud. Üldiselt arvan, et liha ei peaks üle küpsetama, aga midagi ju võiks saada ka hamba alla. Jäätis oli kohapeal tehtud, aga natuke liiga jääs, me ei jõudnudki ära oodata, kuni see söömisvalmiks sulab. Meie külastuse ajaks oli lambaresto avatud alles mõni päev, veinikaartki alles koostamisel ning ehk sai edaspidi ikka parem.

Kohvik Kodurand Nasval. Lihtne, konkreetne, kodune toit. Koduranna fish’n’chips`id, kergelt tšillises paneeringus kilud rabasid viimati jalust. Need oli kindlasti väärt, et kohvikusse põigata. Ja kui linnast minnes üle Nasva jõe sõita, siis kohe vasakul on Tihemetsa talu, mis müüb suitsutet kala nii kohapeal kui ka kaasa. Tuleb vaid uksest sisse minna ja küsida. On ka hea.

Kuressaare. Sellesuvine uus tulija on Castello. Itaalia kohti ei ole kunagi liiga palju, seda eriti pisikeses Kuressaares. Bruschetta´d olid head, pitsal katet (piisavalt) palju. Ilmselt näitab aeg, kas itaalia kohti on Kuressaares tegelikult liiga palju või ei.

La Perla on ka itaalia koht ja meile ta meeldib. Seal olen ma muu hulgas saanud kodumaal (kodumaa on siin ka mandri-Eesti tähenduses) kõige paremat melanzane`t (see tase on küll eri päevadel kõikunud).

Mosaiigis käisime nüüd põhjalikumalt. Hommikusöögi menüü oli väga hea, omlett otse pannilt, ja koertele pidi toodama küsimatagi veekauss.

Päris kaua on olemas olnud ka vinoteek Prelude, kuhu sattusin esimest korda alles sel suvel. Oli tore, ilmselt satume sinna veelgi. On hea veinivalik ja nende vinnutet tomatitega suupisted olid meeldejäävad.

Kuursaal on nähtus omaette. Vana maja, lapsepõlvest on meelde jäänud põleng. Siis oli tükk aega varemetes, kuni restaureeriti. On näinud paremaid ja halvemaid aegu, on seal pulmigi peetud.

Sel suvel ei ole seal käinud, muidu ikka korra suve jooksul üritan kooki süüa. See pole halb koht. Ja seal saab ka ööbida, mida ma arusaadavatel põhjustel kunagi teinud ei ole, aga need toad tunduvad küll väga nunnud. Ja vaade on otse lossile.

Retro. Samas paigas varem tegutsenud Sadhu kontseptsioon oli minu jaoks kuidagi selgem. Retro menüü mulle erilist muljet ei ole jätnud, kuigi nad katsuvad kasutada võimalikult palju kohalikku toodangut. Aga kui kusagil on menüüs praetud silgud, siis ma olen ära tehtud. Ja kord oli neil üks majavein Domaine UBY Colombard Ugni Blanc, mida ma hiljem pool maailma läbi otsisin.Jaanilaupäeva saime Retros väga hästi veedetud, suupisted olid ehk küll üleliia soolased, aga niisama veinijoomiseks kena ja veinijahutite kitsaskoht lahendati väga kiirelt ja elegantselt lillelise potiga. Selle eest 11 punkti kümnest. Retros (ja paljudes muudes söögikohtadeski) on saadaval saare tähelepanuväärseim ölu, Pöide toodang.

Ja muidugi on sel suvel Kuressaares Grand Rose’i terrassil (Muhu veinitalus ka) Tigu. Tigu on Tigu. Kui enne pole sinna jõudnud, siis 22. augusti vähipeoks ikka võiks.

Kure on ka täitsa tore. Kohv oli hea, mamsel Mai pirukaid müüakse seal ka. Väike ta on, aga see-eest kesklinnas. Suvel oli väljas istuda tore. Ma ei tea, mida nad talvel teha arvavad, aga samas ei usu ma ka seda, et siis massid ründavad.

Uim. Ma ei uskunud, et saares sellised tuuled puhuma hakkavad, et nö päris surfibaar avatakse, aga nii see enne jaani sündis ja jaanilaupäeval me seda väisasimegi.

Mulle see koht meeldis. Olid kenad joogid, tore sisekujundus, vaeva oli nähtud jookide nimede ja ka kvaliteediga. Kui me kunagi Barbadosele sattusime, siis sai meie jaoks märgiliseks tähenduseks Mount Gay rumm. Ja nüüd, kümme aastat hiljem, lähedki kallis kodulinnas baari ja tellid rahulikult selle rummiga kokteili. Ikka on tore arenguid märgata.

Liina Vahter
Saarlasest kokandushuviline ja blogija
davahtaresidence.blogspot.com

Print Friendly, PDF & Email