Kui neid on kaks! (5)

TRIIBULISED: Oliver, Triin ja Oskar annavad oma triibulistes rõivastes märku, et nemad on valmis minema tänavustele merepäevadele. Foto: Irina Mägi

TRIIBULISED: Oliver, Triin ja Oskar annavad oma triibulistes rõivastes märku, et nemad on valmis minema tänavustele merepäevadele.
Foto: Irina Mägi

Enamik väikelaste emadest teab, et lapse esimene eluaasta on vanematele tegelikult paras katsumus. Kuigi sotsiaalmeediasse riputatakse ilusaid ja rõõmsaid pilte nunnust beebist, siis tegelikult segunevad need vahvad hetked ja rõõm ka unetute ööde, meeletu väsimuse ja sellest tingitud hajameelsusega. Aga kui beebisid on kaks, kuidas siis veel hakkama saada?

“No lihtsalt tuleb hakkama saada, teist võimalust ju ei ole,” ütleb alati särav ja rõõmsameelne Triin Aavik, mõeldes ajale, kui tema kaksikud poisid veel päris pisikesed olid, ning tõdeb samas, et tegelikult on tal tõesti raskeid aegu olnud.

Need esimesed kuud või siis, kui lapsed on tõbised. Kuna pereisa käib kaugel tööl, tuleb Triinul pisikeste põnnidega enamasti üksi hakkama saada. Õnneks leidub ka abilisi, kes noore ema elu natukenegi lihtsamaks teevad. Näiteks kiidab ta oma supertublit ämma, kes tuleb alati rõõmuga appi.

“Ma ei osanud aimatagi, et kaksikuid ootan,” räägib Triin, meenutades raseduse algust. Kuna tal endal on kaksikõde ja tuttavad väitsid, et tõenäoliselt kaksikud ise kaksikuid ei saa, ei osanud ta asjade sellist käiku ettegi näha, mis siis, et töökaaslased enne Triinu ultrahelisse minekut naljatamisi tögasid, et raudselt on kaksikud. Kui Triin siis 1. aprillil sotsiaalmeedias sõpradele rõõmsalt teatas, et sünnivad kaksikud, pidasid kõik seda alguses heaks aprillinaljaks.

“Läksime ultrahelisse ning kui arst selle aparaadi mu kõhu peale pani ja korra üle kõhu libistas, siis nägi mees neid kahte esimesena ja läks näost valgeks,” meenutab Triin, lisades, et mees vaatas talle otsa sellise ilmega, nagu oleks midagi väga valesti. Aga kaua see teadmatus ei kestnud, sest arst soovis kohe noortele õnne. “Ma vist nutsin, naersin, muretsesin ja olin õnnelik, kõik samal ajal,” võtab Triin oma tollased emotsioonid kokku, lisades, et seda tunnet ei oskagi kirjeldada. Poisid sündisid mullu septembris ja kaalusid mõlemad üle kolme kilo.

Esimestel elukuudel oligi algul kõige keerulisem just söötmine. “Esimesel kahel nädalal ma kas ei osanud, ei julenud või ei tahtnud neid koos sööta,” räägib Triin. Kes parajasti juures oli, see kussutas üht last, kuni tema teist söötis. Kui üks lõpetas, siis teine alustas ja nii need esimesed päevad möödusid.

Selleks, et ei peaks terved päevad vaid söötmisega tegelema, hakkas ta lapsi korraga söötma. Mugavam oli, kui keegi oli läheduses ja võttis lapse, kelle kõht varem täis sai, oma sülle. Mõne aja pärast tulid aga kogemused ja kahe lapse korraga söötmine hakkas sujuma.

Nüüdseks on poisid kümme kuud vanad ja söömine käib neil lihtsalt – lutipudel kätte ja oma lamamistoolidesse. Magama lähevad poisid kella 21 ja 21.30 vahel ning põõnavad hommikuni välja. Triin märgib, et tal on lihtsam, kui poisid jäävad magama oma toolides ning siis viib ta nad ükshaaval teisel korrusel asuvasse magamistuppa.

Paras ettevõtmine on ka kaksikutega väljas liikumine. Imetlen, millise kergusega Triin autost esmalt suure vankri võtab, siis lapsed turvahällidest vankrisse pakib ja vajalikud riidekompsud vankri alla mahutab.Poisid ootavad. Ju nad teavad, et lärmata pole mõtet.

Vaid mõni päev tagasi otsustas üks kaksikutest käima hakata. Tundub uskumatu, et käimise asemel võttis poiss plaani pigem jooksuga alustada. “Nüüd hüvasti, Facebook, hüvasti, telekas, ja me jookseme,” naerab Triin.

Naljakas on, et käima hakkas hoopis see poiss, kes veel ei rooma, ning kaksikvenna püstitõusmisi ja roomamisi enne vaid hoolega kõrvalt jälginud oli. Sugulaste ja sõprade jaoks on tähtsad hetked ka videosse jäädvustatud.

Seega vaatamata unetutele öödele ja sellele, et vahel on ikka väga raske, suudab Triin rõõmsatujuliseks ja positiivseks jääda.

Mitte igaüks ei saa kaksikuid. See on küll topeltkoorem, aga ka topeltrõõm.


 

Mida aeg edasi, seda kergem on

Oma kogemustest räägib ka viieaastaste kaksikute ema Eliis Paimre, julgustades, et alguses on küll raske, kuid edaspidi läheb üha lihtsamaks.

Kui alustada päris algusest, siis arstile minnes kahtlustasin, et võin last oodata, ja see mõte mind ei hirmutanud, kuigi kodus kasvasid juba 3-aastane poiss ja aastane tüdruk. Aga see hommik, kui sain teada, et ootan kaksikuid, tõi mulle pisarad silma.

Sel hetkel ei osanudki enam öelda, kas olin kurb või õnnelik. Peas keerlesid mõtted, et kahest lapsest saab korraga neli ning kõiki beebidega seotud tegemisi on ju topelt ja korraga – mähkimised, söötmised, hällid, magamapanekud jne. Hirm oli küll, et kuidas ma hakkama saan.

Mida aeg edasi, seda vähem need mõtted mind hirmutasid, harjusin ära, et nii varsti ongi. Enne tüdrukute sündi pidin veel kaks kuud haiglavoodis lebama, kuna lapsi ohustas enneaegselt sündimine, ja kui nad olemas olid, tuligi reaalsus. Kõiki tegemisi oligi topelt: üks lõpetas söömise, teine alustas, ühel vahetasid mähkmed ära, siis kohe teisel. Kui nad umbes kahekuused olid, üritasin neid üheaegselt toitma hakata, mis algul tundus päris ebameeldiv. Aga kui ära harjusin, oli aja kokkuhoid tohutu.

Õnneks magasid beebid mingil hetkel koos ja mingil ajal eraldi. Seega sain korraga tegeleda ühe lapsega ja tihti ka täielikku vaikust nautida ning suuremate lastega tegeleda.

Mida suuremaks kaksikud said ja teineteist tajuma hakkasid, seda toredam oli neid koos vaadata. Nad ei mänginud kunagi ükski või eraldi tubades ja alati olid neil kas jalad või käed või pepud teineteise vastas. Külg külje kõrval.

Tegelikult ei tundunud, et olnuks meeletult raske. Laste kaheaastaseks saamiseni oli kodus ka isa, aga seda siiski mitte kogu aeg. Väga palju aitas ema ning abi oli juba ka suurematest lastest, nii vannitamiste ajal kui ka mängimisel. Tohutult vahva aeg.

Kui lapsed kolmeseks said, tuli jonniperiood ja see tundus tõesti igavikuna. Kui midagi ei meeldinud, visati alati siruli ja röögiti, kõige pärast võisteldi. Kõik asjad ja riided pidid olema ühtemoodi, sest muudmoodi lihtsalt ei olnud võimalik kodust välja tulla või lasteaeda minna. Enamiku päevast olid nad pikali maas, sest kohe, kui mingi konflikt tekkis, pidi seda kõva hääle ja oma tegudega välja näitama. Pärast neljandat sünnipäeva hakkasid need jonni- ja nutuhood vaibuma. Lasteaiast tuldi juba paremas tujus ja asju hakati vahetama, mitte ainult endale hoidma.

Lasteaias oli alguses vahva ka see, et kui üks midagi kaasa teha ei tahtnud, ei teinud teine ka. Ja kui üks ikkagi julges teha, vaatas teine teda nii kurja pilguga, et mis mõttes – oli ju kokkulepe, et me ei tee!

Nüüd on nad viiesed ja parimad sõbrad. Nad on kogu aeg koos. Küll on üks rohkem issikas ja teine emmekas, aga mängud ja tegutsemine käivad ikka koos. Igav ei ole neil kunagi, riided on ka nüüd ühesugused, aga kui vaja, pannakse ka erinevaid asju selga. Hoiavad teineteist tohutult, kui ühega riidlen, tuleb teine kohe ja seisab õe kõrvale.

Kui küsida, kas ühega on raskem kui kahega, siis tegelikult oleneb see tohutult lapsest. Minu meelest olid raskemad ajad 0–4 kuud, kui nad olid väga väikesed ja nõudsid kogu mu aja. Kurnavad olid ka õhtused nutuhood, mis kestsid tunde. Raske oli ka see aeg, kui nad kolmeaastased olid, kui oma mina kujunemise ajal oli kangus nii suur, et ei jõudnud midagi selgitadagi, kui nemad olid juba siruli maas ja röökisid täiest jõust.

Aga mida aeg edasi, seda kergem on, nad on väga head mängukaaslased ja sõbrad. Vahel jään neid vaatama ja lihtsalt naudin seda vaatepilti, kuidas nad koos tegutsevad, midagi teineteisele sosistavad, siis naeravad ja edasi mängivad. Praegu ei kujutaks ette, et neid meie peres ei oleks.


 

Mida arvavad ühe imiku emad?

Liis: Mina arvan, et kaksikuid antakse vaid tugevamatele. Mina olin juba ühe lapsega päris saamatu. Vaatamata sellele, et mul sündis juba teine laps. Beebi nuttis esimesel aastal palju ja ma ei saanud paaril kuul ilma temata pesema ja vetsugi minna.

Õnneks mees mõistis ja aitas palju. Kodu koristamisele ei jõudnud mõeldagi ning segaduse tekitamisele aitas kaasa ka vanem laps. Kui oli külalisi oodata, siis kraamisin paar tundi selleks, et saada kodu sellisesse seisu, et sõpradele vabanduseks öelda: andke andeks, laste kõrvalt pole aega koristada.

Ausalt, olen terve elu kaksikute emasid imetlenud.

Reeli: Mina olen terve elu kaksikuid tahtnud, paraku ei ole mul seda õnne olnud. Mul on kolm last ja kõik on sellised rahulikud beebid olnud, kes enamasti söövad ja magavad. Aga mis siis oleks olnud, kui neid olnuks kaks korraga?

Oma kogemustest tean, et väikese vanusevahega lastega on alguses raske, aga kui paariaastase lapsega perre sünnivad veel kaksikud, siis on koormus mitmekordne.
Aga tuleb hakkama saada, ei saa ju öelda, et ma ikka ei taha kahte!

Print Friendly, PDF & Email