Julgus unistada (3)

Varsti on jälle käes 20. august, mil meenutame, kuidas julged mehed ja naised 1991. aastal Toompeal õlad kokku panid ja aitasid kaasa tõelise ime sünnile. Eestist sai Vabariik. Vaba riik. Tihtipeale mõtleme praegu oma riigist kui millestki iseenesest mõistetavast. Mina ütlen “ime”, sest mõtlen julgetele unistustele, mis meid täitsid oma riiki luues.

Mind ärritab küsimus, kas me sellist Eestit tahtsime. Jah, tahtsime küll! Oma riiki tahtsime. Aga veel enam ärritab mind see, et meil on justkui kadunud julgus unistada. Oleme justkui kinni jäänud mingitesse mõttemallidesse, takerdunud bürokraatiasse…

Erasektor on raskustest hoolimata tubli. Vaatasin viimati praamil väina ületades kataloogi Saare- ja Muhumaal tegutsevatest väikeettevõtetest. Kui palju põnevaid tooteid ja teenuseid! Võtaks või ette ja käiks kõik algusest lõpuni läbi. Mekiks ühes kohas talutoitu ja teisal imetleks käsitööd, käiks siin vähiretkel ja läbiks seal seiklusraja. Suuremas pildis on samamoodi, Eesti idufirmad loovad ning igal aastal saavutab keegi ka maailmas teatud läbimurde. Kasvõi investeeringute näol.

Aga kus ideed otsa saavad ja julgus otsa lõpeb, on avalik sektor. Isegi kui korraldatakse arengu- või innovatsioonikonverentse, kipuvad need olema jututoad. Tahaks näha teostumas kaasakiskuvaid lennukaid asju.

Näiteks. Viimsi vald, kus ma elan, on üks Eesti jõukamaid, maksujõulise elanikkonnaga omavalitsus. Siinsamas kõrval on pealinn Tallinn. Aru ma ei saa, miks pole kavandatud ja asutud rajama kahe omavalitsuse vahele kiiret rööbastel liikuvat tänapäevast ühistransporti? Kiirus ja mugavus oleksid need, mis tooksid inimesed autodest välja, täistuubitud higihaisuste bussidega ei saavuta seda iialgi. Keegi isegi ei räägi sellest.

Või teine näide, samuti taristuvallast. Miks me ei aruta Tallinna–Tartu maantee kiirteeks väljaehitamist, pidades silmas, et tee tuleks tasuline. Oletame, et Tartu otsa saaks teha kahe euro eest. Jah, protestijad võivad siirduda Piibe maanteele, aga usun, et valdav osa maksaks ja naudiks kiirteed.

Sõitsin äsja puhkuse ajal motomatkal läbi Poola – nemad on tasulise tee Varssavist läände valmis ehitanud ja ida pool käib vilgas ehitustegevus. Meie aga isegi väldime taolist diskussiooni, ehkki näiteks Siim Kallas on püüdnud seda ärgitada.

Ametnikud ehitavad vürstiriigikesi, poliitikud loevad hingevärinal kindlaid hääli ega julge vaadata hüva- ega kurakätt, astuda ühtki liigset sammu, mis võiks püha reitingu ohtu seada. Olgu, meil on riikliku suurprojektina e-residentsus. Tore, aga selle edu võtmeks oleks teenuste pidev täiustumine. Aga kas e-riik ka tegelikult tiigrihüpetega areneb? No ei arene.

Ma ei tea, mis saab Heiki Hanso algatatud Väikese väina tammi vooluavade tekitamise plaanist. Aga kui ma vaatan Orissaare staadioni tammest Euroopa aasta puu teinud mehe tegutsemist, siis mulle meeldib see asi eeskätt just printsiibi pärast. Kodanikuühiskond peab tõusma ja hakkama häält tegema. Nii nagu oli kunagi Kodanike Komiteede liikumine. Vaid niimoodi saame poliitikutest ja avalikust sektorist tuimuse välja raputada. Praegu kipub Eesti riik olema nagu inimene, kes on end enneaegselt vanaks kuulutanud.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email