Venemaa küsib. Mida teeme meie?

Pilt: Andrus Peegel

Pilt: Andrus Peegel

Suvele kohaselt on tormiks veeklaasis kujunenud telekanali Rossija uudislugu, milles muu hulgas intervjueeriti ETV+ peatoimetajat Darja Saart ja milles vene vaatajale maaliti silme ette pilt Eesti propagandategevusest.

Pea kogu eesti kirjutav ajakirjandus võttis seda lugu kommenteerida.

Kokkuvõttes ei olnud tegemist eriti olulise looga, sest uudistesaade “Vesti” Eesti käsitlus ei erinenud oluliselt sellest, kuidas “Vesti” on sarnaseid teemasid varem käsitlenud. Küll aga andis see põhjust arutleda, kuidas peaks Eesti avalik sektor üldse suhtlema Vene meediaga.

Eesti pluss on paindlikkus

Üldiselt ühtset hoiakut ei ole ja see on hea. Eesti pluss on alati olnud paindlikkus.

Nagu Päevalehest ja Delfist võis lugeda, on meil olemas omad jäiga joone hoidjad jõuametkondades, kaitseministeeriumis ja kapos, kus Venemaa telekanalitega põhimõtteliselt ei suhelda, ja samas on pragmaatikuid, kes on siiski valmis seda tegema.

Seisukohtade erinevus on hea selles suhtes, et me oleme kahe vastanduva väärtuse vahepeal. Ühele poole jääb Lääne avaliku halduse üldine avatuse ja läbipaistvuse ideoloogia, mille kohaselt peab avalikkus olema riigi tegemistest maksimaalselt informeeritud.

Nii on isegi NATO avalikes suhetes tavaline, et vastatakse ka Vene propagandakanali RT infopäringutele, ehkki teatakse väga hästi, et see kanal ei põrka tagasi faktide väänamisest.

Seda hoiakut on ka kritiseeritud arvamusega, et RT või Sputniku näite varal ei ole tegemist ajakirjandusega, vaid infooperatsioonidega, mis kasutavad ajakirjandusega sarnanevat maskeeringut.

Kui nendega koostööd teha, siis abistatakse neid just selle ajakirjandusliku pettekuvandi loomisel, sest sõnumi sisu on juba niigi ette otsustatud. Selleks on Venemaa presidendi administratsioonis eraldi inimesed, kes kureerivad eraldi meediaid. Ometi räägitakse sel puhul Läänes, et me ei tohi muutuda oma vastase sarnaseks.

Me ei tohi loobuda avatuse põhimõtetest, sest sellega murendaksime oma ühiskonna üht kõige olulisemat väärtust.

Niisiis, mida teha Venemaa meedia päringutega? Esimene põhimõte on lihtne ja üldine. Eesti valitsussektor ei tohi nende eest varjata midagi, mida ta ei oleks varjanud ka muu maailma üldsuse eest. Mingil moel peab see info olema igal juhul avalik. Kõige tüüpilisemal ja lihtsamal moel võib see info olla kättesaadav avaliku sektori asutuste veebilehekülgedel.

Muuseas, ka praegu on väidetavalt teatud Eesti ministeeriumide venekeelsete materjalide lugejad tihti pärit piiri tagant. See tähendab, et me ei diskrimineeri Vene üldsust võrreldes muu maailmaga.

Hoopis teine asi on aga Venemaa valitsusajakirjanikule eraldi aja ja töö pühendamine, et juba niigi avalikust materjalist vormuks eksklusiivne intervjuu või midagi sarnast.

Sisuliselt on ka ETV+ kohta juba piisavalt palju infot meedias olemas, nii et “Vesti” ajakirjanik ei saanud avastada midagi absoluutselt uut.

Darja Saar on andnud ka varem venekeelseid intervjuusid ikka samal ETV+ teemal, mida võib internetist mitmelt poolt leida. Sisuliselt toimus vana teema taaskasutus, kus “Vesti” oli huvitatud selle ümberpakendamisest oma eesmärkidel.

Sellisel puhul ei räägi me info jagamisest, vaid meedia performance’ist. Kui ajakirjanik on eeldatavalt vaenulik, siis nõuab taoline harjutus väga suurt osavust, et mingit oma sõnumit siiski edastada. Sisuliselt tuleb iga nooti laulda õigel kõrgusel.

Kahjuks valis Darja Saar seekord ebaõnnestunud taktika, kui tulid tõepoolest põletavalt ideoloogilised küsimused. Küsimused ise olid lõksud, sest nad eeldasid, et vastus tuleb ikka vene ajakirjaniku formuleeritud ideoloogilises raamistikus.

Darja valis tee, et ta ei lähe selle mänguga kaasa ja ajab oma rida. Paraku tegi ta teistsuguse vea, sest ETV+ on üks avalik-õigusliku ringhäälingu kanalitest ja ei saa mitte mingil juhul vormiliselt lähtuda Eesti riigi ametlikest seisukohtadest.

ERR pole riigiraadio või riigitelevisioon

ERR peab alati olema uhke oma sõltumatusele, sest ERR ei ole riigitelevisioon või riigiraadio. Ideaalis peab tegemist olema ikkagi avaliku ringhäälinguga.

Darjat väheke tundes arvan ma, et tegu oli pigem tööõnnetusega, nii nagu neid taolistes intervjuudes ikka ette tuleb.

Intervjuude käigus peab reageerima väga kiiresti ja tihti öeldakse välja asju, mida tegelikult ei mõelda. Intervjuudega kaasnev psühholoogiline pinge on selline, mida asjasse pühendamatu üldjuhul lihtsalt ei taju.

Tõde on igal juhul selline, et kuna ETV+ käib ka minu valdkonna alla, siis olen mina neile öelnud, et ETV+ ei tohiks mitte mingil juhul püüda teha mingit propagandat. Valitsuselt sellist tellimust igal juhul ei ole.

Jah, ka avaliku sektori esindaja võib keelduda intervjuust, kui teema kohta on informatsioon juba niigi avalik.

Suurtes riikides ei ole see sugugi erakordne, sest näiteks USA presidendil ei ole kindlasti nii palju aega, et vastata kõigile intervjuusoovijatele.

Alati tuleb teha mingeid valikuid, et avaliku suhtluse kõrval jääks aega ka sisulise töö tegemiseks. Seda enam, kui on juba ette teada, milline on intervjueerija eelhoiak.

Sama telekanal Rossija esitles alles kevadel oma uudistesaates teadlikult “Tujurikkuja” huumorisketši tegelikkuse pähe ega ole iial vabandanud taolise võltsingu pärast.

Ilmus 3. augusti Äripäevas

Ilmar Raag
Valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik

Print Friendly, PDF & Email