Eesti tüdruku suvi Siberis aastal 1953 (1)

Autor Maire Metsäär annab lugejale pildi sellest, kuidas Siberis naisi koheldi. “Näiliselt olid nad ju vabad inimesed, nad ei käinud komandandile allkirja andmas,” kirjutab autor.

Pärast Stalini surma ei olnud veel midagi muutunud. Poliitvangid olid endiselt laagrites. Maarahva töö kergendamiseks kolhoosides traktoreid peaaegu polnud.

Selles Siberi sovhoosis käidi traktoriniidukiga suured väljad üle. Kuna põua tõttu kasvas hein hõredalt ja loomi peeti palju, siis tuli ju kusagilt talveks loomasööt kokku korjata. Traktorirehaga kraabiti hein kaartesse ja siis algas heinatööliste orjatöö.

Öine äratus

Naisi oli iga kuhjategija mehe ja härjapaari kohta neli. Härjad vedasid lohistit heinakaare kõrval, naised ladusid sööda lohistile hangudega. Kui kuhi sellel oli juba nii kõrge, et hanguga enam üles ei ulatunud, pidi naine ronima ühe härja turjale ning sundima valju sõimuseguse kisaga härgi koormat kuhja juurde vedama. Kõik põllutöölistest naised olid head härgadel ratsutajad. Need kaheksa vene naist, kes eesti tüdrukuga koos töötasid, olid sõdurilesed ja nende lapsed pidid külas oma isiklikke loomi kantseldama.

Et töövägi saaks kuivade ilmade korral varakult alustada, ööbiti tööjärje lähedal välivagunis. Vagunis olid magamiseks narid, vaguni ees keetis kokk tahmastes kateldes suppi. Vett joogiks toodi külast tünniga.

Kaks kuhjategijat jõudis päevas teha kolm kuhja. Kuhjameistrid olid Volga-sakslased, kes oskasid vene keelt küll veidi rääkida, aga lugeda ei mõistnud. Nemad olid Siberisse toodud 1941. aastal.
Hommikul kell seitse oldi juba heinakaarel. Lõunaks tõi kokk supi otse kuhja manu. Õhtule sai siis, kui ülemus lubas. Tööd tuli teha nii kaua, kui vähegi veel nägid. Õhtul kisti vaguni juures kõige enne kirsasaapad jalast – et jalad õhku saaksid.

Eesti tüdruk Manna kandis tööl kalosse. Teised imestasid, et nii torgivad tüükad ju jalad lõhki! Torkisidki. Mädanevat nahka ravis tüdruk süljega ja see isegi aitas.

Osakonnajuhataja, noor ohvitseriks õppinud mees, tuli alati õhtuks vaguni juurde. Ohvitserid toodi maatöölisi kamandama, sest sõda oli otsa saanud. Selle mehe elu polnud ka kerge, sest hilja öösel istus ta vagunis naride vahel, naiste pesemata jalad talle vastu lehkamas.

Üks öö heinamaal jäi Mannale eriti meelde. Kell võis olla 4-5 vahel öösel, kui tüdruk ärkas sügavast unest kõva käskluse peale. Tema ennast ei liigutanudki. Tahaks veel tukkuda! Soov oli veel pisut puhata. Pikapeale tõusis üks naine istukile, siis teine… Õues oli veel täitsa pime. Poriseti ja toriseti, kuid osakonnajuhataja seletas, et tuleb minna võsast kuivanud oksi korjama. Muidu ei saa toitu keeta. Kui siis lõpuks saapad jalga saadi, selgus, et «vana» oli juba oma kaarikuga ära sõitmas. Manna pusis kinnisilmi jope selga. Magamata keha külmetas.

Dusja kamandas, et kõik naised võtku oma riided kaasa. Eestlanna võtku oma puldanist vihmakeep kaasa ja seened, kui neid on, toppigu jopetaskusse. Tüdruk imestas küll, aga keegi ei seletanud talle midagi. Ilmselt teadsid kõik, mis ees ootab.

Pajuvõserik, kust kästi kuiva hagu tuua, jäi ju hoopis teise külge. Mindi otse viimase kuhja juurde. Manna lohistas oma kodumaalt kaasa toodud vihmakuue muidugi kaasa. Naised kiskusid kuhjast heina külje alla. Dusja laotas ühe jope alla, heitis sellele ja tõmbas teise üle pea kaitseks sääskede eest. Järgmine tööline seadis end asemele nii, et eelmise jalasääred talle padjaks pea alla jääksid. Varsti lamasid väsinud kehad koos kuhjaga paralleelselt. Väike Valja kamandas Manna oma jalgade peale ja õnnistas tüdrukut, et see oli osanud oma kodumaalt sellise palaka, vihmamantli kaasa tuua. Sellest ei pääse sääsed läbi. Puhkus vabas õhus! See rahvas oskas end elus hoida isegi selliste totrate juhtide ajal. Õnnis-õnnis uni, kui magus ta oli!

Tunnike und

Saadi magada vahest tunnike. Siis äratas neid taas hirmus hääl. Manna krapsas sellest röögatusest püsti ja hääl kordus. See oli sireen, röökimine, kriiskav appihüüd ja ohe ühekorraga. Teistele oli asi selge: pajupadrikus häälitses sokupull. See loom tunneb hundikarja lähenemist ja annab röökimisega teistele sõralistele märku: peituge, olge valvel, murdja tuleb!

Magajad krabasid oma joped ja kiirustasid vagunisse. Valja võttis Manna presendi, et tüdruk jõuaks teistega koos minna. Ise torises, et tüdruk nii lapsik, kogu aeg tuleb teda õpetada justkui oma last. Soku häält kuulis eestlane tõesti esimest korda. Teel räägiti, et vahel ohverdavat sokud end ise hundikarjale, et kitsekari pääseks.

Vagunis puges Manna nari nurka ja nuttis pearätikusse. Nuttis soku ohvrimeelsuse pärast ja nuttis, miks peab tema oma elu nii raske olema.

Uus päev algas. Naised istusid supipadade ja kolmjalgade ümber, mille all lõõmas tuli. Kändusid kokal veel oli, hommikutoit sai valmis. Ju oli osakonnajuhatajal ikkagi karta mõnd linnaülemust, et ta naised vagunist välja ajas. Tuleb natšalnik, saab näidata, kui tublid töölised on, öösel toovad tulematerjali. Dusja sai kohe aru, et puude toomine oli mehele ainult põhjus ise ära minna.

Heinalised sõid suppi. Päike hajutas udu. Öine ratsakarjus ajas härjad laagriplatsi lähistele. Hundid olevatki ligidalt läbi jooksnud. No härgadele nad ohuks praegu polnud. Metsloomad küll langesid nende saagiks.

Härjad olid siiski ärevil. Aina sörkisid ringiratast. Sarvlooma erutuse märgiks on kõrgele tõstetud saba. Paar juhtlooma hoidis oma saba otse seljale rõngasse keeratuna.

Ratsakarjus – mees pika piitsaga – juhtis hobust ümber härjakarja, muudkui plaksutas oma piitsa. Ju koduloom lootis, et piitsaplaks suudab hundi eemal hoida. Pikk piits tegi Siberi elanikule head…

Maire Metsäär,
küüditatu

Print Friendly, PDF & Email