Mõtteid ooperipäevadest ja selle ümbert (2)

Tänavuste ooperipäevade aariad on lauldud, orkestrihelid kõlanud, itaalia külalised Teatro di Milanost õnnelikult koju jõudnud ja lossihoovi hiiglaslik ooperitelk peaaegu kokku pakitud. Ooperipäevad on edukalt lõppenud.

Oli aeg, mil ooperipäevad kandsid Kuressaare nime, olid ajad, kui ooperipäevade ümber oli kõhklusi ja kahtlusi, kirglikke vaidlusi isegi. Siis tuli kandev paus ja nüüd juba kaheksas aasta purjetab Saaremaa suve suursündmus Eesti Kontserdi vedamisel. Ja kahtlemata on ka saarlastel vedanud, et Eesti Kontsert ikka viitsib seda kõike ette võtta, panustab ja promob Saaremaad ja saarlasi. Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten tõi ühes ooperikohvikus ilmeka näite, kui lihtne on tegelikult selliste üritustega saata maailma sõnumit Saaremaast ja Eestimaast. Tänavuse külalisteatri 125st liikmest oli varem Eestis käinud vaid üks inimene. Saaremaast ei teadnud külalised midagi. Aga kui nad nüüd koju tagasi jõudes räägivad igaüks kasvõi ühele oma tuttavale, et on olemas selline ilus maa nagu Eesti ja seal on üks selline tore saar nagu Saaremaa, ja too siis omakorda räägib seda veel oma tuttavatele ja nii edasi ja nii edasi. Nõnda lihtsalt me oma promo kätte saamegi. Lisaks tuhanded väliskülalised, kes igal aastal saarele sõidavad, nemadki on ju meie omamoodi vabatahtlikud müügi- ja pressiesindajad peaaegu et üle maailma. Rääkimata ooperigalast, kus taas oli kohal kogu Eesti poliit-, kultuuri- ja ärieliit. Nüüd on oluline, et suudaksime endast mitte vaid head muljet jätta, vaid et me oleksimegi head, viisakad, tublid ja toredad. Et leviks positiivne ja adekvaatne info meie kenast saarest Itaaliasse, Soome, Toompeale… See on see, mida meie siin Saaremaal ja Kuressaares saame lisaks maailmatasemel ooperimuusikale. Boonusena.

Hindamatu kogemus

Veel saame juba mitmendat aastat hindamatu näidiskogemuse, kuidas tuleb üht üritust korraldada ja promoda, et isegi kurt, tumm ja pime saavad aru – siin linnas toimub midagi erilist. Ja see, et mõnele linnakodanikule ei meeldi Itaalia lipp tema maja küljes, pole mitte selle linnakodaniku, vaid pigem tema perearsti tähelepanematuse süü…

Ooperipäevad toovad meile mitte ainult hulgaliselt välismaalasi (ja ärme unusta – nendega koos tuleb hulgaliselt nende raha!), vaid nädalajagu uut meeleolu, rohkem tööd, uusi nägusid, uut õhustikku. Nimetame seda siis kultuuriks, kui soovite. Ja kummalisel kombel saab selleks nädalaks, linn puhtama näo, nii mõnedki asjad saavad korda ja terveks, kõik linna kurjast-vaimust-vaevatud on korraks pinkidelt ja haljasaladelt kuhugi vaiksemasse kohta pugenud ja isegi “ratastoolitantsu” nägi Rae poe ümber tükk maad harvem. Vähemal tundus nii.

Muidugi oli ka tänavu palju ja pikalt juttu piletihindade üle. Et hirmkõrged ja seepärast pole saarlasel ooperisse asja. Aga kõik on ju suhtumise ja valikute küsimus. Jätke jõulu- ja jaaniviinad ostmata ja ongi pilet käes. Head asja odavalt ei saa ja mitte pilet pole kallis, vaid eestlase palk on niru!

Mitmekülgne kava

Ooperipäevade sisulise analüüsiga tegelegu pigem asjatundjad, mitmeid mõtteid tekitas ju seegi. Itaallaste valik tervikuna oli tore ja igaühele midagi pakkuv – meloodiline Verdi, üdini traagikat täis Puccini ja kelmikas Rossini. Publiku hulgast kõlas ohtralt kiidusõnu Itaalia solistide aadressil – nii head vokaali kuulvat harva! Kahju oli muidugi „Rigolettost”. Oli seal siis tehnilisi probleeme või mitte (Igatahes midagi alla küll ei kukkunud, nagu varmalt tekkinud linnalegend teab rääkida), aga ligi neljatunnisest ooperiõhtust poolteist tundi vaheaega on ikka liig mis liig. Verdi-elamuse sai siiski kätte kuulsa ooperihelilooja muusikale loodud balletietendusest „Viva Verdi!”, mis oli väga emotsionaalne ja professionaalne. Kogu tänavuse festivali kava oli minu arvates hästi mitmekülgne ja hästi läbimõeldud. Lisaks ooperietendustele ja galaõhtule toimusid kontserdid Laurentiuse kirikus ja mitmel pool maakonnas – Arsise käsikellade ansambel koos Rauno Elpi ja Oliver Kuusikuga, Soile Isokoski, „Rossiniana”; gurmaanide lõunasöök Meedla kojas ja kunstilis-muusikalised kohtumised linnuse keldrisaalis Enn Kunila maalikogu värvide sümfoonia keskel. Ja kas me ikka saame aru, milline õnn, et Ain Anger sai taas kodusaarele laulma tulla!?

Festivali väsimatu kunstiline juht Arne Mikk rõhutas tänavuste ooperipäevade raamistust – algasid need ju Tallinna muusikakeskkooli 51. lennu oma jõududega lavale seatud Mozarti laulumängu „Bastienne ja Bastiennega” (ühes peaosadest saarlane Heldur Harry Põlda) ja lõppesid traditsioonilise lastegalaga, kus teiste hulgas käisid laval noored talendid Katariina Maria Kits ja Marcel Johannes Kits – mõlemad klassika talendisaate võitjad ja kindlasti oma särava karjääri alguses. Noortele peab ooperit pakkuma ja tore, kui noored juba ka ise ooperit teevad.

Tänavuste ooperipäevade lõpuks jäi üks küsimus küll hingele kripeldama. Oleks olnud võimalust, oleks ka ära küsinud, siiralt ja ilma igasuguse tagamõtteta: kuidas Sulle meeldis, Milli?

Print Friendly, PDF & Email