Kreeka kriis ja keerulised küsimused (19)

Maailma hävingus pole süüdi need, kes teevad kurja, vaid need, kes seda nähes midagi ette ei võta. (A. Einstein)

Lihtsustatult Kreeka kriisi anatoomiast. Kreeka majandus ei põhinenud mitte tööstusel, vaid turismil ja põllumajandusel. Saksamaa majandus aga põhines tööstusel.

Tööstuse kasum on teadupärast oluliselt suurem kui põllumajanduses ja turismis. Seega hakkas industrialiseeritud Saksamaal mingil hetkel raha üle jääma.

Kuna tööstusele oli arenemiseks vaja uusi turge, panid sakslased 1+1 kokku ja said 3. Turgusid suurendati Lõuna-Euroopa arvelt, andes neile läbi kohalike pankade tööstuskaupade ostmiseks laenu. Vastu saadi tööstuskaupade turud ning kogunenud kapital pandi teenima.

Pärast sõjaväelist diktatuuri oli Kreeka Euroopa vaesemaid riike, kuid Kreeka poliitikutel ja rahval oli unelm nö “viia Kreeka 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka”, seega soodustati laenuraha peal majanduse arendamist. See toimis ja riik saavutas laenuraha arvelt 1980ndate aastate algusest pikaajaliselt Euroopa ühe tugevama majanduskasvu.

Nagu ikka, tehti majanduskasvu eufoorias ka lollusi, nagu ülepaisutatud avalik sektor jne, mille kohta me iga päev lehtedest lugeda saame.

Olukord, kus üks riik müüb teisele tööstustoodangut ja annab selle ostmiseks laenu ning teine ostab laenuraha eest kaupu ja maksab kõrget intressi, ei saa aga kesta lõputult. Selle olukorra lahendas valuutadevahelise kursi muutus.

Ujuva kursi korral kohandub kurss valuuta nõudluse ja pakkumuse tõttu. Fikseeritud kursi korral on võimalus valuuta devalveerimisega kurssi muuta, et hoida jätkusuutlikku majanduse ja võlakoorma suhet. Üks sai müüa ja anda laenu, teine aga osta, kohandades võlakoorma talutavaks valuuta kursi muutusega. Mõlemad osapooled olid teise käitumisega arvestanud ja rahul.

Euro viis kriisini

Kreeka astumisega euroalasse aga olukord muutus. Heade aegadega harjunud poliitikud annavad valimisedu saavutamiseks ilusaid lubadusi ja eks nad üritavad neid ka iga hinna eest täita.

Võlad kuhjusid ning finantskriisi puhkedes suurenes riigivõlg pankade päästmiseks järsult (2008. a 99,2% SKP-st kuni 147% SKP-st 2010. aastaks). Samuti suurenesid intressid uute laenude võtmiseks, et vanasid tagasi maksta.

Kui saame aru, et Kreeka võttis laenu vastutustundetult, siis võiksime ka mõista, et Saksa jt pangad andsid laenu vastutustundetult. Kas laenu andmine Kreekale oli riskivaba? Laenuandjad teadsid, millega riskivad, sest nad tõstsid ju laenude riskimäärasid ehk intresse. Otse loomulikult soovib Saksamaa valitsus kõigi vahenditega oma pankasid, hoiustajaid jne päästa.

Saksamaal oli saanud kasu nii tööstus-, kui ka finantssektor. Kui Saksamaa oli saanud kogu kasu, siis miks meie garanteerime laenusid, mille tagasimaksmine on Kreekale ilmselgelt üle jõu? Valitsus tõi põhjenduseks, et käendus ei ole reaalne kohustus ja me hakkame antud laenudelt ropult teenima. Valed.

Meie otsused ja tegevused

Kõige selle juures on mulle arusaamatu, mille pärast meie kriisis rahaliitu tormasime? Rahaliit on ehitatud üles eeldustel, et see ei saa erinevate majandus- ja rahanduspoliitikatega iseseisvate riikidega mingil juhul olla jätkusuutlik. Finantskriis oli iseseisvate riikide korral sinna sisse programmeeritud.

Oluliste pingeteta on vaese ja rikka piirkonna vahelisi erinevusi võimalik tasandada vaid riigisiseste instrumentidega.

Seega tekib paratamatult küsimus, kas rahaliit loodi vaheetapiks ja vahendiks ühise Euroopa föderatsiooni tekitamiseks? Kriisi mõjul loodetakse ju ühtlustada riikide majandus ja maksupoliitikad?

Kui Euroopa põhiseadust ei õnnestunud läbi suruda, siis nimetati see Lissaboni lepinguks ja suruti läbi. Kui ühtseid Euroopa võlakirju ei saa, siis luuakse teise nimetusega, kuid sisult sama mehhanism Euroopa Finantsstabiilsuse Fond jne. Head kriisi ei tohi ju raisku lasta. Suund föderatsiooni poole on ilmselge.

Kas on võimalik, et Euroopa parimad pead ei ole aru saanud, et sellisena ei saa rahaliit toimida ja et see viib paratamatult föderatsioonini? Tuhanded eestlased on sellest aru saanud.

Kui meie valitsus kiirustas rahaliitu sooviga kiirendada Euroopa Liidu muutumist föderatsiooniks, siis tegemist on kahtlemata Põhiseaduse vastase otsusega. Ütleb ju põhiseaduse § 1: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Ning küsimus, mis mind veel enam vaevab. Kas meie riigi juhid on teinud neid otsuseid rumalusest, sest ei saanud tagajärgedest lihtsalt aru või on neil mingid muud eesmärgid? Rumalus on andestatav.

Miks ma selle välja toon? Mina andsin 1998. aastal pärast ajateenistuse baaskursuse läbimist vande: “Mina, Taavi Kurisoo, tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.”

Mul pole kombeks sõna murda.

Praegu ei ole veel hilja Eestit õigele kursile keerata. Selleks tuleb neist teemadest rääkida, lugeda, kirjutada ja kas või laulda.

Demokraatlikke vahendeid on valitsuse survestamiseks piisavalt, kui on rahvas, kes soovib enda eest seista.

Finantskriisi lahendamise valem

Oma riigi ja rahva eest tuleb seista samuti, nagu praegune Kreeka valitsus kreeklaste eest seisab. Võimalusi võlakriisi lahendamiseks on.

II maailmasõja järel anti Lääne-Saksamaale ülesehituseks laene, mis lõpuks moodustasid üle veerandi riigi SKP-st. Sel ajal olid kõigil veel meeles 1919. aasta Versailles` rahulepingu tagajärjed.

Saksamaale määratud reparatsioonid olid nii suured, et neid ei olnud võimalik tagasi maksta. Võlanõuded ja sakslaste rahvusvaheline alandamine tõi lõpuks kaasa Hitleri võimuletuleku ning II maailmasõja.

Sarnase olukorra kordumise vältimiseks otsustasid võlausaldajad, kelle hulgas olid ka Hispaania ja äsja Saksamaa okupatsiooni alt vabanenud Kreeka, 1953. aastal Londonis, et Lääne-Saksamaa võlg tuleb restruktureerida jätkusuutlikuks.

Selleks otsustati nii riigi, ettevõtete kui ka eramajapidamiste võlg 50% ulatuses kustutada.

Riigi arengu tagamiseks lepiti kokku, et laenu tagasimaksed ei tohi ületada 3% ekspordist saadavast tulust. Seega hakkasid võlausaldajad ostma Lääne-Saksamaa tooteid, et nende võlg saaks tagasi makstud.

See on ka üks põhjuseid, miks Lääne- Saksamaa majandus nii kiiresti jalad alla sai. Saksa okupatsioon ei olnud ka Kreekas ohvriteta. Hoopis suure südamega kreeklased ja väiklased sakslased?

Neidsamu tingimusi soovib ka Kreeka valitsuspartei SYRIZA. Ei midagi rohkemat, kui kreeklased ise on kunagi Saksamaale andnud. Muid võimalusi enam ei ole. Kreeka majandus on kriisi järel langenud ligi 25%, tööpuudus on üle 27%, seejuures noorte töötus ületab 50%. Pensione on kärbitud üle 40%, avaliku sektori tarbimine on vähenenud üle 21% ja erasektori tarbimine üle 33%.

Võtta laenu, et laenu tagasi maksta, ei ole enam mõtet. Tuleb teisiti käituda. Kreeka on juba praeguseks hulga reforme läbi viinud ja teha on loomulikult veel palju, kuid otsuseid tuleb teha, saades nende mõjust rohkem aru, kui Exceli tabel näitab.

IMF aga ei ole kriiside lahendamisel edukas olnud. Ajalugu näitab, et nende eesmärk on ikka riikide ressursid ja majandus oma(suurriikide kapitali) kontrollile allutada, mitte jalule aidata. Näiteid 1980-90ndateni on piisavalt.

Filosoof Alan Watts on öelnud: “Me õpime ajaloost seda, et mitte keegi ei õpi ajaloost”. Teeks seekord Kreeka kriisi puhul erandi. Kreeka valitsuselt võiksime õppida, et oma riigi ja rahva huvide eest tuleb ka Euroopas seista. Keegi teine ju seda ei tee.

Ei ole ka kohane heita Kreeka valitsusele ette demokraatlikku käitumist ehk rahva arvamuse küsimist ning eriti pole kohane presidendina selle üle sotsiaalmeedias nalja visata. Öökapiraamatuks aga soovitan võtta Põhiseaduse. Demokraatia saab toimida ainult haritud ja teadlikult oma õiguste eest seisvate inimestega ühiskonnas.

Taavi Kurisoo
IRLi liige

Print Friendly, PDF & Email