Saaremaa võiks saada teistele eeskujuks

MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu on võtnud Saaremaa kodutute loomade eest hoolitsemise enda mureks. Nagu looduse poolt ette nähtud, võtab see mure suuremad mõõtmed kevadel ja eriti suvel, just nüüd ja praegu.

Turvakodu kassikodu ruumid on hõivanud lisaks pikemaajalistele koduootajatele väikesed kassid-karvakerad, kelle puhul tahaks kasutada Pipi pille ja sõnuda “väike väänik, anna asu, et sa suureks eal ei kasu”. Liiga kiirelt kaob aeg ja loomalapse rutt suureks saada tähendab turvakodu jaoks kurba tõsiasja – kodu saamise tõenäosus väheneb oluliselt.

Võimekusel on piirid

Turvakodu tegutseb aktiivselt juba kolmandat aastat. Algusaja suurte ja julgete sammudena astutud tegevuse tulemusena on saavutatud palju. Ette on näidata nüüdseks juba ligi pool tuhat uue kodu leidnut, toimivad koostöösuhted erinevate partnerite ja tarnijatega, mitmed on pikaajalised ja usaldusväärsed vabatahtlikud. Ent järjest enam saavad turvakoduga seotud inimesed aru, et nende võimekusel on piirid. Piirid on ruumide ruutmeetritel, rahakoti paksusel ja vabatahtlike entusiasmil. Abivajavate loomade arv seevastu näib aga jätkuvalt piiritu.

Nii ongi juhtunud, et praegu saavad turvakodu poole pöörduvad inimesed ja omavalitsused, kes paluvad loom turvakodusse võtta, vastuseks, et kahjuks pole võimalik. Pole võimalik nihutada turvakodu seinu või koormata üle olemasolevaid hoiukodusid või võluda juurde uusi. Pole ju mõeldav hoiukohtade vabastamiseks hukata loomi, keda oleme ravinud, opereerinud ning leidnud neile nimed. Kõik, mida saame teha, on informatsiooni levitamine.

Vastupidiselt esmasele reaktsioonile ja pettumusele võime oma kogemustele toetudes kinnitada, et seda ei ole üldsegi vähe. Saaremaa on ju suletud territoorium ja igaüks tunneb kedagi, kes tunneb kedagi jne. Nii ongi esmapilgul väike abi kindlasti kõige efektiivsem leitud ja kaotatud loomade aitamisel. Koeri või kasse, kes ilmuvad kellegi koduhoovi ja ennast seal hetkega mugavalt tundma hakkavad, oodatakse enamasti siiski koju tagasi. Selliste hulkujate ja “leidlaste” puhul loodab turvakodu inimeste mõistvale suhtumisele ja koostööle, mis seisneb leidjate püüdes samuti kaasa aidata looma endise või uue kodu leidmisele. Tähendab see siis looma jätkuvat lubamist oma territooriumile, piltide tegemist ja levitamist või toitmist.

Jah, see ei ole see, mida inimesed ja ametnikud loodavad ja ootavad. Soovitakse kohest reageerimist ja tasemel teenust. Kiiret lahendust tülikale ja pikaajalisele kodutute ja hulkuvate loomadega seotud probleemidele ja juhtumitele, millest veel siiani on paljud mööda vaadanud ja millesse on suhtutud kui “isereguleerivasse süsteemi”. Need süsteemid kahjuks enam ei toimi. Tagajärgedega tegelemine on aga väikesele mittetulundusühingule vabatahtlikult võetud kohustusena igapäevane väljakutse.

Igaüks saab aidata

Oma tööd südamega tegevale organisatsioonile oleks ilmatu suureks abiks, kui tugi suureneks ka seaduste ja eeskirjade kujul. Omavalitsuste soov parandada oma haldusalas loomapidamiskultuuri näiteks kiipimise ja vaktsineerimiskohustuse näol aitaks palju. Seda eriti just koerte puhul, sest seniste juhtumite põhjal võime väita, et kõigil jooksikutel on omanikud olemas olnud.

Teatavasti puuduvad turvakodul ruumid ja võimalused koerte hoidmiseks ning hädaliste juhtumite korral tegeletakse nendega vaid siis, kui võimalik. Seega aitaks kiipimiskohustuse levimine oluliselt kiiremini lahendusteni jõudmisel.

Kuni aga ennetustöö on nii omavalitsuste kui ka tavainimese poolt minimaalne, on lemmikloomade turvakodu maksimaalselt hõivatud. Õnneks tundub, et meie ühiskonnas on loomapidamise alused ja põhimõtted juba muutumas. Siiski, olles ühe jalaga veel minevikus kinni, suudab vaid aeg nihutada neid maksimaalse ja minimaalse piire.

Iga loomaomanik, kes laseb oma looma kiipida, vaktsineerida, opereerida, aitab aga sellele kaasa. Iga omavalitsus, kes suudab seada oma tegevust ja eesmärke kaugemale, kui seaduse poolt nõutud 14 päeva, aitab kaasa. Iga turvakodust võetud “täispaketiga” loom, iga vabatahtlik, kes leiab aja ja võimaluse. Ühiselt tegutsedes võiks väike Saaremaa ju üsna pea saada eeskujuks teistele piirkondadele humaanse loomapidamiskultuuri poolest. On see väljakutse? Eks aeg näitab.

Tulles aga korra Pipi-pillide juurde tagasi – turvakodul ei ole kahjuks õnnestunud neid veel hankida. Kiirustage, seltsimehed kassisoovijad!

Merlin Vares
MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik

Print Friendly, PDF & Email